Postitas IlseV » 10. Oktoober 2009, 13:39
Mihhail Bulgakov "Meister ja Margarita" lugemist alustasin, nagu klassikateoste puhul ikka, väikese kahtlusega, kas kujuneb see mõneks igavaks ajaraisuks või on tegemist tõepoolest huvitava raamatuga. Pigem kaldun arvama selle teise poole.
Eelkõige paelus mind omapärane fantaasiakasutus, näiteks ka lühiromaani "Koera süda" puhul, kus mõne elundi siirdamisega muudeti "tõu poolest krants"-loom inimeseks. See maailm, mis põimitud läbisegi iroonilise kujutisega postrevolutsioonilisest 20-30-ndate Venemaast ning Bulgakovi enda elust pärit tegudega, oli heaks näiteks, kuivõrd absurdsed tunduvad need ideed kainele mõistusele. Rassiteooria põhimõttel Frankensteini sarnase olendrassi kujutamine ftw? Aga see selleks.
Raamatule lisaks vaatasime ka minisarja, mis mõnede aspektide puhul aitas kaasa õhustiku kujutamisele, kuid rikkus ka paari tegelase enda loodud kujutluspildi. Polnud ainus, kes mainis, et kujutas nii Wolandi kui Korovjevi teisiti ette, kuid mis mulle sümpatiseeris, oli Kuradi iseloom, mis nii paganama meeldiv ja paheline, et valiku korral, kas elada taevariigis või rännata ringi skandaalse neliku – Wolandi, Azazello, Peemoti ja Korovjeviga, valiksin viimase.
Lisaks lõpetasin Aapo Ilvese luulekogu "Tulen öösel sulle koju", mille pidin tegelikult läbi lugema küll ühe käigusoleva projekti raames, aga kust leidsin samuti nii mõnegi huvitava idee.
Ees ootavad Steinbeck, Remarque ja Hesse.