Paistab, et Tarantino ongi lõpuks Inglorious Bastards’i scripti nii valmis lihvinid, et peatselt läheb filmi lintivõtmiseks. Loodaks muidugi, et too võimalik näitlejate gildi streik ei saa takistuseks – või on nad juba kokkuleppele jõudnud? Igatahes, seoses Inglorious’ga tehakse palju juttu Dirty Dozenist, ühest mu lemmik sõjafilmist üleüldse, vähe olen ma kuulnud aga viiteid Kelly’s Heroes’le, millega side pole küll nii lähedane, kuid mis on siiski DD'ga väga sarnane sõjasatiir. Korrigeeriks veidi seda ülekohut.
Let’s face it, see et sõjas pole midagi lahedat on ilmne. Kui ma tahan sellist melanhooliat ja traagikat, mis viimasega kaasas käib, tunnetada loen parem Remarque’i. Kuigi paljud sõjafilmid on tehniliselt väga hästi teostatud ja hindan ise ka Saving Private Ryan’i päästmist päris kõrgelt, siis kogu see WWII fännamine pole siiski kuidagi üleüldse my cup of tea. Niisiis, kui aga leidub filme, mis julgevad ironiseerida sõda, pole ülemäära pateteetilised, on mõnusa fiilinguga ja lihtsalt kuidagi tõsiselt muhelt meelehutuslikud, siis mina küll ei tunne, et sellega rüvetatakse sõja jubedusi ja vaatan parema meelega selliseid.
Kelly’s Heroes algab sellega, kuidas Eastwoodi (superb!) kehastatud Kelly murrab sakslaste rindest läbi, tagasi omade poole, koos ühe natside luureohvitseriga, viimast on tema seersandile vaja selleks, et välja uurida, mis peatselt tagasivallutatavas Nancy linnas vaatamisväärset on. Noo, nagu korralikud hotellid, kus veel soe vesi sees ja ohtralt pehmeid voodeid; bordellid; baarid ning kõik muu eluks hädavajalik, milleta on tulnud hakkama saada Ameerikast lahkumisest alates. Fritsul on käe külge aheldatud aga lahe sumadan, milles hunnik pabereid, mingi konvoi organiseerimise jaoks ja raskuseks kaks tinakangi, kus tina on küll vaid pinnapealses koguses. Kogu sisu on kullast! Pudelitäis brändit ja veidi näopeksu ning kiirelt saab selgeks, et ühes 30 miili kaugusel asuvas pangas ootab transporti tervelt 14 000 kangi kulda. (Kõlab kuidagi tuttavlikult? Pole imestada, Three Kings’i võib põhimõtteliselt Kelly’s Heroes’i remake’ks pidada.)
Kui Kelly jagab seda informatsiooni kolmeks päevaks puhkama jäetud jaokaaslastele pole tal kedagi pikalt keelitada vaja, va seersanti kes saab kohe aru, et see ei saa nii libedalt minna. Hoopis lahedamad on aga tüübid, kelle Kelly haarab kaasa hädasti vajamineva firepowerina. Grupp kolme Shermani tangiga, mis on nii poegadeks lahti võetud, et nende meeste ja varustuse lahingukorda seadmine paistab pea võimatu. Kogu see mulje on aga näiline, Oddballi juhitud (Sutherland on fenomenaalselt lahe, ta on vast kõigi hipide esiisa ja minu kõige tugevam esitus filmist tuli just temalt) tüübid on niisama telkinud juba mitmeid nädalaid. Lahe on ka kogu tuuning, mille nad oma raudade peal läbi on viinud.
2,5h läheb nagu lennates, mitte ükski lõik selles filmis ei veni. Ja kuidas saakski, see on väga andeka sisuga sõja/seiklusfilm, mis veidi laenab westerni žanri parima režissööri - Sergio Leone - spaghettikatelt, tehes ühes kohas ka väga otsese kummarduse nii tegevuse, kui seda saatva taustamuusika, näol. Ohjaa, ja see bensiiniaurude laksu all nats... siiamaani hakkan naerma, kui sellele tagasi mõtlen. Tehniliselt on film väga õnnestunud. Plahvatused on tolle aja kohta tõsiselt tasemel. Kogu kasutatud varustus on väga täpselt sarnane päriselt sõjas pruugitule. Taustamuusika on tõsiselt sobiv, nii et all in all – ülimalt nauditav film. Soovitan!