Ühes asjas olen ma nüüd veendunud: Tim Burton ei saa ilma Johnny Depp'ita elada. Mine sa tea, võibolla on tunne vastastikune. (nali) Ta pole siiski ainuke lavastaja kel on aastate jooksul välja kujunenud oma "lemmiklaps". Nende sagedane koostöö ei oleks vast võimalik, kui Depp'il endal poleks kalduvust esitada aeg-ajalt tõeliselt veidraid tegelasi. Miski neil klapib igatahes, sest nüüdseks on selja taga juba kuus ühist projekti. Sweeney Todd'ist polnud ma enne kuulnud filmi
Jersey Girl (2004) vaatamist, kus lõpu poole Ben Affleck, Liv Tyler, Raquel Castro ja George Carlin esitasid ühe loo muusikalist nimega Sweeney Todd.
Muusikal ei ole minu arvates
film selle kõige normaalsemas või traditsioonilisemas mõttes. Ta sobib pigem lavale, kui kinolinale. See ei tähenda muidugi, et mõned selle vägiteoga aeg-ajalt hakkama ei saaks. Tim Burtonile pole antud žanr võõras, sest animatsiooni kujul sündis umbes 15 aastat tagasi film, "The Nightmare Before Christmas". Depp'iga on sama lugu, kuigi ta filmis
Cry-Baby (1990) oma häälega ei laulnud. Olen alati arvanud, et muusikale ei valmistata "normaalsetele inimestele", sest enamus neist filmidest kipuvad olema üle vindi keeratud, liialt positiivsed või siis lihtsalt vaimselt häirivad. Sellele vaatamata olen aastate jooksul muusikale ikka päris palju näinud, ja kindlasti ka palju
häid muusikale. Heitke järgnevale nimekirjale pilk peale ja võite isegi meeldivalt üllatuda:
http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_mu ... ms_by_year 
Võibolla tundub ainult mulle nii, aga Sweeney Todd ei ole iseenesest niivõrd huvitav tegelane kui nt. Jack the Ripper või Hugo Weaving'u "V". Film algab kiiresti ja tegelase minevikule/sünnile pole kuigi palju aega kulutatud. Samuti jätab Sweeny Todd lõpu poole "kärbitud" mulje, kus
läbi akna armunud noorpaari juhtumitest me teada ei saagi. Ülesehituselt on ta filmina lihtne, kuid selge see, et muusikalide puhul läheb põhirõhk ikka muusikale endale, filmi teatraalsusele ning kunstilisele lavastusele. Dialoog ja tegelaste arendus jääb rohkem tahaplaanile. Mitte, et selles midagi halba oleks, aga kuidas kellelegi mõjub. Kindlasti on tähtis see meelelahutuslik pool, mitte hakata vaatajat vaevama liialt keeruka sisuga, samal ajal kui peaks näitlejate lauldavatest lugudest mõnu tunda. Ja laulvad näitlejad on tänapäeval kindlasti harvem nähtus kui muusikalide kuldajal.
Lood endid kõlavad väga hästi. Laulusõnad on osavalt kirjutatud ning voolavad osatäitjate huultel ilma suurema vaevata. Eks see ole ka näiline, sest näitlejatele ei ole ta kindlasti kerge ilma ühegi veata need stseenid üles võtta. Paljud tegid siin kahtlemata oma lauljadebüüdi ja kõik said ka suurepäraselt hakkama, eesotsas Deppi ja Carteriga. Deppi andekusel ei näegi vist lõppu, sest lisaks oma aukartust äratavale tööle ühes mitmekesiseimas rollidepagasis, oskab ta lisaks nüüd laulda. Aeg näitab millega see inimene meid veel üllatada võib, mees kes seni oma Oscarit veel saanud pole. Samas on tal tulnud rinda pista vägagi tugevate näitlejatega ja seda eriti just viimasel korral. Helena Bonham Carter, kes on liialt harjunud selle ajastu kleitidega, teeb siin nauditava etteaste nii näitleja kui lauljana. Samuti näeb ta selles kostüümis ja "laibameigis" päris kütkestav välja. Mainimist väärivad ka Alan Rickman, Sacha Baron Cohen ja Ed Sanders. Noorpaari etteaste jättis mind aga suhteliselt külmaks, kuigi nende lauldud lood olid päris head.
Kokkuvõttes hea, nauditav film, milles leidub hulganisti verd ja mitu meetrit keldri suunas langevaid laipe. Tasemel
art direction nagu kõigi Burtoni filmide puhul. Mõnus sünge film nii loos kui pildis, väga hea soundtrack (mis muusikalile ikka kohustuslik) ja head rollisooritused/lauluhääled. Kiire algus, kuid efektne lõpp, mis sest, et mõned asjad lahtiseks jäid. Kolmetunnist muusikali 2-he tunniseks filmiks ümber töödelda pole kindlasti kerge ülesanne, et mõned vead võib neile siin andestada. Üle kahetunnist muusikali vaevalt keegi vaadata viitsiks.
Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street
7/10
Postitas Gatito » 08. Märts 2008, 11:58 
