N-Korea is not happy indeed.
OK, aga mis puutub Glenni, siis mulle ta rahutus isegi meeldis. Erinevalt teise hooaja punnitamisest tuli tema äkiline tahtmine enese ja teiste eest seista üsnagi loomulikult. Kuigi tema tegutsemise tagajärgi oli juba miilide kaugusele ette ära näha
Sellele vaatamata oli 10. episood kenasti toimiv vaikus enne tormi. Kõik minu senised lemmikpunktid said täidetud. Merle`i ja Daryl`i konflikt oli lihtne, aga siiski toimiv viis näitamaks nende vahel süvenenud erinevust. Norman Reedus haarab kohe kaasa kui ta kaadrisse astub. Merle samuti oma vastikust tekitavas sadistlikkuses. Usun, et Michael Rooker
is having fun. Rick`i hullusehoog tundus esialgu mõjuvat väga odavana, aga antud episoodi raames suutis mind tema otsiskelu seal põõsas isegi kaasa haarata. Maggie ja Glenni keeruliseks kiskuva suhtes arendamine on ka kõvasti loomulikum kui kunagi varem. Maggie`it kehastav näitlejanna Lauren Cohan saab minu meelest kenasti hakkama. Üldsegi mõjub tema puhtnaiselik haprus ja
badass zombie killer look üpriski veenvalt. Abiks on ka asjaolu, et Cohan pakub ka lisaks kenale rollile ka ohtralt silmarõõmu
Episoodi pöördelised hetkel olid küll ette ära mängitud, aga sellele vaatamata meeldis mulle grupi peataolek, mis tõigi kaasa kurvavõitu tagajärjed.
Olgu, seda küll, et kui võrrelda 3. hooaja esimese poolega, siis tempo ja üldise arengu sujuvus on märksa loium kui enne. Aga ma ei saaks öelda, et paariosaline maharahunemine üldse halb oleks.