Underworldi originaali puhul meeldis mulle väga urbanistlik olustik: libahuntide-vampiiride vahelist lahing oli just lahedaim metroos ja mujal gothamliku linna keskmes. Teine leidis aset küll hulga vaesemas õhkkonnas (metsa vahel), kuid oli see-eest kõvasti möllurohkem ja sestap ka meelelahutuslikum. Triloogia kolmas osa ei pakkunud neist kumbagi.

Sellegipoolest üsna tugeva saaga filmiga on tegu siiski, eriti arvestades, et Kate Beckinsale ja Scott Speedman enam asjast osa ei võta.



Olen suur Underworldi seeria fänn ja kohati on mu tuju nullinud tõsiasi, et algselt väga tugevalt just libahuntide-vampiiride vahelist lahingut kujutanud saaga on järsku muutunud R-reitinguga filmide vaatamiseks piisavalt vanade tüdrukute Twilightiks. Tõepoolest, on kohti mis just meeste adrenaliinisoont näpistama mõeldud on kuid just kolmandas osas on Sonja (Rhona Mitra) ja Luciani (Michael Sheen) vaheline armulugu kuidagi väga ebameeldivalt lapselik ja roosa, erinevalt teise osa romantikaliini üllatavast siirusest. Isegi Eestis paiknev saksa vahetusõpilasest tüdruk tuli MSN-is kilkama, et uuuu, uus Underworld on kinos!

Otsustasin ka filmiblogijate seas kohati väga levinud märkmete süsteemi kasutada ja kõik, mis mul õnnestus valmis meisterdada, oli kolm väikest ebameeldivat detaili filmi esimesel kolmel minutil, millest arvatavasti olulisim oleks kehv arvutigraafika libahuntide puhul. Mulle on selgeks saanud, et CGI'ga näevad kõige konarlikumad välja just kiiresti liikuvad ja hästi karvased objektid, eks siis libahundid olegi täiuslik märklaud. Tavalisi popkornikasõpru ei tohiks küll suurt häirida, mina aga krimpsutasin küll kohati nina.

See-eest meeldis mulle üllataval kombel digitaalveri, mis 300'likult väga mõnusasti filmi äärmiselt sünge õhkkonnaga mõnusalt kokku sobis. Ja mis libahuntidesse puutus, siis natuke pettusin nagu ka teise osa puhul sellest, et neile ei pandud üldsegi suurt rõhku ja neile mõeldi ideoloogiliselt kui lihtsalt vaenlastesse, märuli-katalüsaatoritesse, mis on kurb, kuna Underworldi mütoloogias on tegelikult ju vampiirid nö mässulised. Esimeses osas jälgib vaataja küll ju vampiire, kuid pakuti ka kergekäelist võimalust kenasti lycanitele kaasa elada, oli neilgi nii mõnigi värvikas stseen ja nendevaheline kätš oli väga tasakaalus.

Rhona Mitrast on järsku saanud kui Hollywoodi number üks naissoost märulistaar. Oli see neiu juba eelmise aasta juustfilmis Doomsday [6/10] ja kick'is mõnuga ass'i, ja erinevalt Beckinsale'i natuke sarmikamast ja seksikamast printsessi-karakterist on ta siingi täies rauas rüütel ja raiub libahuntidel päid maha nigu niuhti. Pannakse ta tulevikus veel Lara Crofti rolli, on tema staatus filmilinal feministe juhtiva naiskangelannana kindel. Olen varem kuskil väitnud, et ma ei pea teda kuigi ilusaks, vähemalt Beckinsale'iga võrreldes, kuid siin on ta mõningad mehelikud näojooned ära kaotanud.

http://fletchujafilmid.blogspot.com/

Toimetas: Kaido
17. märts 2009, kell 17:58