Filmiarvustus: "The Wrestler"

Arvamused

Profimaadleja Randy 'The Ram' Robinsoni elu ja karjääri aeglast kokkuvarisemist kujutav film on nüüd vaadatud ja peab tõdema, et aastast 2008 oli antud film ideaalsusele vast kõige lähemal.

Tasub muidugi tänada Mickey Rourke'i, kes teeb antud filmis oma karjääri senise parima rollisoorituse ja muudab muidu üldiselt kondise filmi tõeliselt heaks oma vägeva etteastega. Film ei saanud häbiväärsel kombel küll Oscarit parima filmi kategoorias ega ka parima laulu eest (Bruce Springsteeni pala oli ju võrratu!?), ent olen kindel, et The Wrestleri trumbil ehk Mickey'l on võit küll taskus.



Eks Aronofskyl ole kombeks enda filmides erinevate elementidega eksperimenteerida, The Wrestler on sealjuures tõenäoliselt ta odavaim ja vähenõudlikuim film, kuid ega see muuda linateose karvavõrdki halvemaks. Algselt häiris mind vaid kaameratöö, liialt rappumist ja selja-taga-järel-kõndimise võtteid. Sisulise külje pealt on Darren nagu Darren ikka... toores, emotsionaalselt mürgine, mitte mingit kunstlikku ilustamist, sealjuures veel natuke huumorit, et vaataja kogu draama kätte päris ära ei kõngeks. Randy tegelasele on võimatu mitte kaasa tunda. Mehe kannatused on uskumatult ehedad.

Alguses pidi peaosas olema Nicolas Cage, ju siis tahtis stuudio et film oleks võimalikult edukas ja populaarne, ometigi jäeti Aronofskyle ka võimalus sõna kosta, ja nõnda mees otsustaski, et rolli sobib Mickey Rourke paremini. Õnneks oli Nic asjalik vennike, nõustus ja jättis Randy osa Mickey kanda. Ja oh sa poiss kui kenasti ta seda rolli ka kannab. Hea, et Aronofsky nõnda tõsise ja nõudliku osatäitmise Mickey'le usaldas. Vaist ei vedanud alt.

Kui nüüd millegi üle viriseda, polnud ma täielikult rahul Marisa Tomei mängitud strippari kõrvalliiniga, jättis kuidagi labase armastusfilmi mulje kui näidati kuidas ta lõpus Ram'i matši pealt vaatab ja hädaldab, et sa ei tohiks. Tõtt-öelda oleks võinud ta üldse filmist välja jätta ja keskenduda rohkem Ram'i tütre Stephanie (Evan Rachel Wood) tegelasele, tollel oli ju ainult kaks tähtsamat stseeni.

Tavaliselt olen ma juba pool tundi pärast filmi algusest jõudnud otsusele mis hinde ma panen, ja kui ei, siis saab selleks 10/10. The Wrestlerit vaadates ma tõepoolest ei teadnudki, kui kõrget hinnangut film väärib ja jõudsin siiski tiitrite rulludes järeldusele, et maksimumpunkte ma anda ei saa, kuid ega film sellest kaugel küll pole. Sellegipoolest number üks aastast 2008!... Seni.

http://fletchujafilmid.blogspot.com

Toimetas: Kaido
10. veebruar 2009, kell 00:09

Jaga / Prindi

  • Jaga Facebookis
  • Jaga Twitteris
  • Jaga Deliciousis
  • Lisa lemmikutesse
  • Prindi
  • Saada e-mailiga