Kultuslavastaja George A. Romero uusim film on võetud käsikaameraga, nagu see pärast kassafilmi Cloverfield [8/10] linastumist ja meeletut edu populaarseks on saanud. Tasapisi hakkab sellest lausa individuaalne žanr saama. Kuigi olin juba enne vaatamist lugenud nii mõndagi negatiivset, julgesin ma siiski oodata midagi, mis küll ei käi kaasas filmidega mehe hiilgeaegadest, kuid vähemalt on hea "Land of the Dead'i" meelelahutuslikul tasemel ning pakub poolteist tundi pinevaid tagaajamisi, verd ja soolikaid - kasvõi ilma peidetud geniaalsuseta, mis läbib tema varasemaid töid.

Oli üllatus, et Romerol oli Diary of the Dead'iga midagi tõepoolest öelda ja et tema himu sotsiaalse kommentaari kasutuse üle ei ole hääbunud, ent kui natuke tundmatud ja ehk mitte eriti head näitlejad olid kaheksakümnendatel ja seitsmekümnendatel õudusfilmi puhul pigem eeliseks, siis antud filmis, milles ei vaadanud vastu ühtki tuttavat nägu, on see natuke nukker küll. Üldiselt on Romero andeka castingu täppisteaduses meister, kuid Diary of the Dead'i puhul pani ta näitlejatega küll pisut puusse. Õnneks oli filmi keskmes oleva võttegrupi juht The Professor oli mõnus Romero stereotüüp.

Ainult näitlejad ei olnud üksluised; nende mängitud tegelased, keda oli üritatud võimalikult ratsionaalseks ja kalkulatsioonivõimeliseks teha, olid äärmiselt rumalad ja ajasid ümberringi toimuvat arvesse võttes suust välja kõige tobedamat häma ning tegutsesid üpris ebaloogiliselt. Ja kui hispaanlaste õudusfilm "[Rec]" võis mõnda imestama panna, miks kaameramehe jaoks on kaadrite lintisaamine olulisem kui läheduses abi vajavate inimeste juurde lipata, siis Diary of the Dead tõstatab vaatajas selle küsimuse hulga tugevamini. Tõesti, saan aru, et tegu on filmiga ja puha, aga oleks vähegi realistlik, et kui mehel kaamera juhtmega seina ühendatult laeb, siis on sellegipoolest eeldatav, et kõrvaltoast kaaslaste kisa kuuldes ta selle ilusti lauale asetab ja jooksuga appi ruttab. Selle asemel hoidis ta seda lihtsalt käes, paistis hetkeks kõhklevat, mida ette võtta, ja hüüdis veel pealekauba, et kas kõik on korras.

Kõige masendavam on justnimelt see, et ma ei oodanudki mingit automaatset tippfilmi, kuid tänapäevaseid madalaid zombifilmide standardeid silmas pidades oleksin julgenud arvata, et jagub vähemalt kõvasti verd ja märulit, paraku nappis aga mõlemat. Zombide tõrjumine ja hukkamine ei olnud kuigi erutav. Kõik tegevusrohkemad stseenid möödusid nõmedalt kiiresti. Õnnes hakkas viimase poole tunni peal film natuke üles soojenema, aga sel punktil olin ma arvustuse tarvis kõik negatiivsed küljed välja nuputanud ja ega pisut põnevam finiš just ka kõige suurem hea külg ei olnud!

Täielikku arvustust loe:
http://fletchujafilmid.blogspot.com/2008/04/diary-of-dead-2008.html

Toimetas: Ralf
29. aprill 2008, kell 17:44