Frank Darabont on Kingi teoste kinolinale toomise poolest juba varem tuntud, nimelt on tema ehk liigagi hinnatud "The Shawshank Redemptioni" ja "The Green Mile´i", mida on arvatavasti kõik telekast näha saanud, režissööriks. Lisaks antud teosele tuli USA viljakaima sulesepa Stephen Kingi jutukeste põhjal valminud filmidest eelmine aasta välja veel teinegi õudukas, mis kannab pealkirja "1408", kuid minu silmis oli "The Mist" natuke parem.

Filmi nimitegelaseks on USA väikelinnas elav kunstnik David Drayton (Thomas Jane), kes päeval pärast rasket tormi läheb oma 8-aastase pojaga kohalikku supermarketisse süüa ja muid asju ostma, kuid järsku vallutab terve linna paks udu, ja suurde poodi varjuvad inimesed avastavad peagi, et udus peidab end hulk suuremaid ja väiksemaid ebasõbralikke olevusi.

"The Misti" mõnusaimaks jooneks on väljas udu sees pesitsevate elukate minimaalne osakaal; loo põhirõhk on siiski inimtegelastel.

Viimasel ajal kipuvad kõik survival horrori alamžanrisse kuuluvad filmid olema üles ehitatud ainult pidevale jooksmisele ja/või märulile, kuid vaid üksikuid niisuguseid stseene sisaldav "The Mist" näitab hoopis võrdlemisi realistlikult inimeste käitumist ja teguviise niisuguse õudse katastroofi ajal, näiteks leiab suurem osa lõksus olevatest kohalikest abi kiiksuga usuhullu proua Carmody (Marcia Gay Harden) jutlustamisest ning peatselt jaguneb inimgrupp kahte rühma - need, kes üritavad tulla lagedale asjalike plaanidega, mis garanteeriksid pääsemise, ja inimesed, kes on Carmody ettekuulutustest haaratud ja arvavad, et ainsaks pääseteeks on väljas olevale inimeste ohverdamine. Udu päritolu seletamisega pead ei murtud, pisut spekulatsiooni ja võimalik teooria küll leidus, kuid midagi kindlat ette ei antud, ja see mulle ka meeldis.

Enne vaatamist olin pisut nukker, kuna teadsin hooletult inimeste kommentaaride lugemise tõttu ette lõppu, mis oli adaptatsiooni ligilähedusest hoolimata Kingi jutust kõvasti karmim ja riskantne, aga üllataval kombel šokeerisid viimased viis minutit mind sellegipoolest. Paljusid lõpp küll häiris, kuid mina jäin küll rahule - ikka parem kui nn happy end, vähemalt antud teose puhul.

Kui nüüd konkreetselt millegi kallal nokkida, siis ei olnud CGI just kõige parem, kuid erinevalt "I Am Legend"-ist, kus arvutiga loodud vampiirolendid koguni ärritavalt mõjusid, ei teinud ma "The Misti" konarliku väljanägemisega peletistest suurt numbrit, sest mida väiksemate olenditega tegelastel tegemist tuli teha, seda sujuvamad nad välja nägid, ja pealegi oli suur osa elukatest tolle udu sees peidus.

Mulle oleks ka meeldinud, kui tegijad oleks fantaasiaga natuke rohkem mänginud ja mõelnud välja veel rohkem lahedaid olevusi, hiidämblikud ja -sääsed tüütasid kiiresti ära. Õnneks majasuurune skorpion ja pilvelõhkujasuurune krabi, kes lõpus paarisekundilise etteaste tegi, pakkusid pisutki uudsust. Aga nagu ma ütlesin, siis peaasjalikult keskenduti ikkagi inimtegelastele ning seega ei olnud veidi kehvasti loodud elukad just suur miinus.

Üle ootuste hea ja tähelepanelik Stephen Kingi adaptatsioon, mis õudusfilmifanaatikutele kindlasti meeldima peaks.

Täielikku arvustust loe:
http://fletchujafilmid.blogspot.com/2008/03/mist-2007.html

Toimetas: Ralf
11. märts 2008, kell 22:04