Sõpruse kinos ja Tartu Elektriteatris on sel nädalal algamas retrospektiiv alapealkirjaga "Bergman 100. Rituaalid". Filminädal on pühendatud Ingmar Bergmani 100 sünniaastapäevale. Filmiprogrammi on sel korral kureerinud režissöör Rainer Sarnet.
Retrospektiivi kavas tulevad esitlusele just Bergmani poolt loodud 1960ndatest aastatest pärit filmid: "Seitsmes pitser" (1957), "Neitsiallikas" (1960), "Nagu peeglis" (1961), "Armulaualised" (1963), "Vaikus" (1963), "Persona" (1966) ja "Hunditund" (1968).
Nagu sõjajärgsele kunstile omane, kujutas ka Bergman Rainer Sarneti sõnul sel perioodil peamise teemana võõrandumist. "Inimest kujutati üksikuna, võimetuna kontakti leidma kellegagi või millegagi. Küsimuse alla pandi perekond, religioon, ühised ühiskondlikud väärtused," räägib Sarnet. "Need on ka Bergmani teemad, kuid tema omapära on isiklikkus. Ta on vist kõige rohkem oma isiklikku elukogemust kujutanud režissöör kinoajaloos."
Sarnet toob retrospektiivi eel võrdluse: "Iga noot tuleb välja teenida omaenda eluga, rääkis Arvo Pärt. See eeldab, et tähtsam kunstist on elu. Milline on su elu, selline on ka su kunst. Bergmani eraelu oli väga intensiivne, mäss oma pastorist isa vastu, radikaalne vaade seksile, palju naissuhteid. Patt Bergmani filmides pole aga magus, vaid kannatust ja ängistust põhjustav, nagu ka kristlikus õpetuses." Bergman rääkis, et idee Jumalast kui millestki täiuslikust paneb inimest tundma end räpase maona ja selline tunne pole inimesele hea. Vaatamata sellele, kas see tunne on hea või halb, on Bergman inimest just sellisena kujutanud: räpase maona. Igavesti patustavana, kes selle tõttu kannatab.
Ingmar Bergman ja tema teosed on mõjutanud paljusid. Lavastaja Andri Luup ütleb Bergmani kohta: "Eksisteerib tuhat tõde selle kohta, mis on Bergmani tõde. Mõned ütleks ausus, teised halastamatus, kolmandad armastus, neljandad kaastunne. Mõned põrgulik, teised taevalik. Igal juhul on tajuda erakordse teravuse olemasolu või lähedust."
Kas Bergman kõnetab tänast põlvkonda? "Bergman on väljaspool aega kogu aeg. Me ei saa tema filmidest midagi teada 60 või 70-ndate Rootsi ühiskonnast. Seal pole Volvosid, ainult kivid, meri, lakoonilised elutoad. Bergman hoidis maksudest kõrvale ja varjas sellepärast end Saksamaal. Ta oleks võinud teha õela filmi sotsiaaldemokraatlikust Rootsist, kuid ei teinud. See oleks vale. Ma arvan, et tal oli tegelikult häbi selle maksujama pärast. Tema tee oli puhas kunst," arutleb Rainer Sarnet.
Filme juhatavad sisse Tõnu Karjatse, Jüri Reinvere, Marianne Kõrver, Andri Luup, Anu Saluäär jne.
Toimetas: Ralf
24. oktoober 2018, kell 16:56