Pimedus kinolinal - Filmiveeb.ee - Eesti suurim filmide andmebaas!
 

Pimedus kinolinal

Filmiuudised

Uus eluloofilm "Vaikuse muusika" ("The Music of Silence") toob kinolinale legendaarse ooperilaulja Andrea Bocelli elu ja näitab, kuidas nägemise kaotus ei takista unistuste täideviimist. Selle filmi valguses on hea rääkida filmidest, kus portreteeritakse erivajadustega inimesi ja just pimedaid.

Erivajadustega inimeste kujutamine kinolinal ei ole kerge ülesanne. See vajab nii näitlejatelt kui filmitegijatelt põhjalikku uurimistööd.

Sellepärast langevad sageli erivajadustega kujutatud inimesed stereotüüpide küüsi. Esimene levinud stereotüüp on, et erivajadustega inimesi kujutatakse kui abituid ohvreid ("Pumpkin", "Intouchables"), kes ei saa ise endaga hakkama ja kelle elu ja olu defineerib nende puue.

Teiseks enimlevinuks on positiivne stereotüüp, mis on vastand esimesele. Sel puhul kujutatakse erivajadustega inimesi kui kangelasi, kes suudavad raskustele vastu astuda ("Inside I'm Dancing", "My Left Foot"), omavad supervõimeid ("Daredevil", "Avatar") ja suudavad murda välja oma "abitust" seisundist.

Nende kahega tundub justkui kõik ära öeldud, kuid jäänud on veel kolmas levinud stereotüüp – nimelt antikangelane/pahalane. Küll oleme näinud filmides kurjasid piraate, kellel on käe asemel konks. Kääbustest kurjamit Dr. Lovelessi "Wild Wild Westis". Rääkimata erinevatest vaimsetest puuetest, mida filmi antikangelastele külge susatakse.

Pimedate inimeste kujutamine kinolinal ei erine teistest. Pimeduse astmeid on mitmeid, kujutamist leiavad mõlemad, kuid ülekaalus on filmid kus peategelane või kõrvaltegelane on täielikult oma nägemise kaotanud. Siiski näidatakse neid täielikult funktsioneeriva osana ühiskonnast, mis muudabki nimistust teise stereotüübi positiivseks.

Kangelaseks on tehtud pimedad nii "Daredevilis", "Naise aroomis", "Ray"-s ja just esilinastunud "Vaikuse muusikas" – igal pool erineval moel, kuid näidatakse kuidas pimedus ei seisa inimeste unistustel, tegemistel ja elul ees.

Nägemisvaegust kasutatakse ka sageli ära komöödiates, küll Leslie Nilseni kehastatud tegelaskuju Mr. Magoo samanimelises filmis ja Blinkin "Robin Hood – Mehed sukkpükstes". Humoorikaid situatsioone leiab kuhjaga, kus pimedad kompavad võõraid nägusid või näiteks Blinkini tegelaskuju puhul skulptuure kombates eksitades neid päris inimestega. Lisaks muidugi klassikalised valesse ruumi jalutamised.

Peamine küsimus on, kas pimedaid kujutatakse filmides õigesti? Kas stereotüübid ja humoorikas võtmes "puude" käsitlemised on õiged ja sobilikud? Toetudes stereotüüpidele ja neid omavahel kokku pannes, saab tõesti täiesti asjakohase kujutamise ühest pimedast inimest. Stereotüübid on vältimatud ja need ei puuduta ainult erivajadustega inimeste kujutamist.

Mis puudutab humoorikas võtmes puude käsitlemist, siis kuna pimedate inimeste näol on tegemist täpselt samasuguste inimestega nagu me ise oleme. Siis läbi huumori suudame me kahte natukene erinevat maailma ühendada.

Kuna tänapäeval on huumori tegemine olenemata teemast väga õhukesel jääl kõndimine, ei mängi enam rolli, kelle üle ja kuidas nalja tehakse. Peaasi, et nali jääst läbi ei murra.

"Vaikuse muusika" jookseb kinodes alates 9. märtsist.

Toimetas: Soprano
16. märts 2018, kell 01:07

Videod

Jaga / Prindi

  • Jaga Facebookis
  • Jaga Twitteris
  • Jaga Deliciousis
  • Lisa lemmikutesse
  • Prindi
  • Saada e-mailiga