2015. kui filmiaasta oli kirev mitmes mõttes - PÖFF oli esmakordselt A-klassi festival, üks Eesti osalusega film käis Oscaritel ning teine tüürib sinna poole. Samuti ilmus maailmas mitmeid uudisekünnise kümnekordselt ületanud filme. ERR uuris, kuidas hindavad filmiaastat Eesti filmiteadlikumad inimesed.

Ralf Sauter (filmiblogija, Filmiveebi meeskond)

Enne "The Revenanti", "The Hateful Eighti" ja teiste potentsiaalsete Oscari-kandidaatide nägemist ei ole võimalik esitada lõplikku edetabelit 2015. aasta parimatest filmidest, ent tooksin välja mõned, mis suutsid muljet avaldada.

10. "Ex Machina"
Põhiliselt Danny Boyle'iga koos töötanud stsenaristi-režissööri Alex Garlandi režiidebüüt "Ex Machina" on minimalistlik ulmefilm, kus närvilisel, ent nutikal programmeerijal nimega Caleb avaneb haruldane võimalus kohtuda enneolematu tehisintellektiga nimega Ava. Sarnaselt tuntud tehisintellektidele klassikalistest ulmefilmidest, on ka Alicia Vikanderi kehastatud Ava algusest peale lummav ja hämmastav, aga tekitab samal ajal ka kõhedust ja ebamugavust, justkui see teaks rohkem kui tohiks või plaaniks midagi salakavalat. "Ex Machina" näol on tegemist julge, radikaalse ja nauditavalt omanäolise ulmekaga, millesarnaseid sooviks näha sagedamini.

9. "It Follows"
Tundub loogiline nimetada "It Followsit" suurepäraseks õudusfilmiks, kuna see kätkeb endas intelligentset allteksti ning režiitöö on eeskujulikult graatsiline ja väljapeetud. David Robert Mitchell on suutnud luua tõeliselt luupainajaliku atmosfääri, mis on kõva sõna, arvestades et antud õudukas on fantastikat võimalikult vähe ja peategelasteks Michiganis rahulikus äärelinnas elavad depressiivsed noored. Neil ei paista aimugi olevat, mida tähendavad lähedus, õnnelikkus või mõistmine, ja nõnda näivad nad nii või naa hukule määratud olevat. See on trööstitu lugu noortest inimestest, keda täidavad meeleheide ning ahastus; noortest, kes elavad paigas, kus kõikjal näib luusivat midagi pahaendelist, nii et kaitstult ennast tunda ei saa. Jay ja ta sõprade kodukandis asuvate parkide, mänguväljakute, välibasseinide, raudteede ja teiste olemuselt täiesti tüüpiliste kohtade üle näib alati valitsevat midagi nähtamatut, kuid hirmsat ning ürgset.

8. "Goodnight Mommy"
Rahuliku, ent närvesööva Austria õudusdraama "Head ööd, emme" ("Ich seh, Ich seh") keskmes on noored kaksikvennad, keda tabab hirmutunne, kui nende ema pärast ilulõikust koju naaseb, pea ümber nägu täielikult varjav side. Hirmu ei põhjustagi niivõrd naise koletu välimus, kuivõrd tema ebatavaliselt jahe iseloom, mis tekitab Eliases ja Lukases paranoilise kahtluse, et tegemist polegi ema, vaid kellegi teisega — teesklejaga. Briljantselt lavastatud "Goodnight Mommy" on psühholoogiliselt häiriv film, mille teeb pinevaks ainuüksi kolmeliikmelise perekonna täielik eraldatus ülejäänud maailmast, sest nende elukohaks on suur järveäärne maja, mida ümbritseb loodus. "Goodnight Mommy" kujutab painajalikku olukorda ning karakterite vähesus, muusika peaaegu täielik puudumine, mitmed ebamugavad kaadrid ning viimase kolmandiku ekstreemsus teevad selle vaataja taluvuspiire kompava vagusa psühhodraama ütlemata mõjuvaks.

7. "Kurt Cobain: Montage of Heck"
Kindel on, et ei eksisteeri intiimsemat, koloriitsemat ja inimlikumat käsitlust Kurt Cobainist kui see virvarr, mis võtab noormehe eluloo jutustamisel ning ta olemuse lahti mõtestamisel appi loomingulisi animatsioonitehnikaid, vanu helisalvestisi, kvaliteetseid värvifotosid, värskeid intervjuusid muusiku lähedastega, Nirvana kontsertidel filmitud klippe, haruldasi koduvideosid jpm. "Montage of Heck", mille hindamiseks ei pea tingimata hindama meest selle südames (ega tema rajatud bändi), pole kõigest ülevaade legendi elust, vaid ka nii-öelda audiovisuaalne representatsioon tema irratsionaalsest mõttemaailmast.

6. "Before We Go"
Lugu on lihtsusest hoolimata pigem tõsiseltvõetamatu ja lausa naeruväärselt naiivne (et mitte öelda muinasjutuline) ning kulgeb sedavõrd aeglaselt, et väsinum vaataja jõuab unne suikuda enne, kui filmi kaks tegelast teineteise nimed teada saavad. "Before We Go" võib kannatuse korralikult proovile panna, kuid filmi lõppedes on mõistad joovastusega, et oli seda kannatamist väärt. Mida selle filmi puhul nimelt tõsiseltvõetamatuks kutsuda ei saa, on tegelased, kes teineteist ainsa vaikse öö jooksul tundma õppides ning aina lähedasemaks saades muutuvad aina võluvamaks. Nad on lihtsalt usutavad. Ma ei hakka väitma, et idee, et üksainus öö võib muuta inimese elu täielikult, on meeletult uudne või intrigeeriv — sedalaadi häma on ajanud kergemad romantilised filmid aegade algusest saati —, aga kuivõrd ebatavalisena filmis kujutatud situatsioon ja selle lahendus mõjuda ei pruugi, ei saa sama öelda selles situatsioonis oleva noormehe ja neiu kohta. Nii nende kui kogu filmi rõhutatud lihtsus võib esialgu tõsiselt frustreerida, kuid ühel hetkel, kui emotsioonid märgatavalt esile tulema hakkavad, taipad enda üllatuseks, et hoolid... väga. Ja tahad, et kõik lõppeks hästi, olgugi et filmis on palju momente, mis ei luba unustada, et see lugu on lihtsalt kellegi väljamõeldis.

5. "Creep"
Õudusfilm "Creep" rakendab moekat, ent tapvalt tüütut found-footage formaati, millest praeguseks vast tüdinud needki, kes õudusfilme sageli ei vaata, nii et eelarvamused on antud teose suhtes kerged tekkima. Kogemusele tuginedes oleks ju naiivne eeldada, et Patrick Brice'i väike debüüt endast midagi esmakordset kujutada võib, kui sellesse spetsiifilisse žanrisse kuuluvad õudukad on peaaegu alati visuaalselt üksluised, teostuselt primitiivsed ja sisaldavad haruharva värskeid põnevaid ideid, eelistades lihtsalt kopeerida kõige populaarsemaid olemasolevaid. Ometi juhtub mõnikord harva ime ja ette satub found-footage õudusfilm, mis polegi šablooniline ja formaati intelligentselt rakendab. Põrgulikult salakaval "Creep" niisuguste hulka kuulubki, kusjuures lugu (millest tasuks vaatamise eel võimalikult vähe teada) on sellevõrra hirmsam ning ebamugavam, et näeme sündmusi just läbi käsikaamera silma. Ja erilist kergendust ei paku ka äratundmine, et need sündmused võiks juhtuda reaalses eluski.



4. "Slow West"
Kinematograafilises plaanis on jõulisele visuaalsele keelele rõhuv "Slow West" üks nõiduslikumaid filme, mida üle tüki aja kohanud. Metsikut Läänt noore naiivse armunu vaatepunktist kujutav film on ebamaiselt väljendusrikas väike kombinatsioon vesternist ja road moviest, mille mahe ilu vangistab meeled hetkega. Romantika, näitab John Maclean meisterlikult selle kummastavalt armsa autorifilmiga, polnud päris surnud isegi Metsikus Läänes, kus esmatähtis oli ellujäämine.

3. "Mad Max: Fury Road"
Režissöör George Miller on tunnustuse ära teeninud ainuüksi põhjalikkuse eest, kuna filmis kujutatud otsatu post-apokalüptiline maailm (nagu ka selle asukad) on tõepoolest koloriitne ja seejuures vägagi koletu, ent enim tähelepanu väärib filmi meeletu tempo. Tegevus ei jää hetkekski seisma ja seda põhjusel, et kõik lahingud toimuvad siin meeletul kiirusel liikuvate masinate peal, mis ühtlasi aitab Milleril edasi anda, kui ulatuslik ning lage see lootusetu maailm tegelikult on. Ei pea olema ekspert nägemaks, et lõviosa osa filmis toimuvast möllust on loodud ehtsa lõhkeaine ning kaskadööride abiga, ja mina hindan siiralt kõigi loominguliste hulljulgete tööd, kes riskisid oma eluga nende suursuguste sõidukite peal, sees ja kohal turnides. Action, mida kahetunnises filmis on täpselt kahe tunni jagu, on tõesti lummavalt kineetiline ja järeleandmatult intensiivne, tekitades tunde, nagu oleksid mõnel rajul rokk-kontserdil esimeses reas

2. "The Second Mother"
Südamlik ja intelligentne draama jõuka Sao Paulo perekonnaga elavast krapsakast majapidajannast Valist, kes saab ühtäkki teada, et teda soovib külastada tütar Jéssica, keda naine pole näinud aastaid. Perekond on lahkelt nõus Jéssicat võõrustama, ent tüdruku temperamentse iseloomu tõttu hakkavad ruttu tekkima konfliktid. "The Second Mother" on tundlikult lavastatud, positiivne ja parajalt vaimukas, aga ka kõnekas film, mis puudutab kainelt teemasid nagu klassivahe ja emadus ning jätab sisse mõnusalt sooja tunde. Omaette silmapaistev on Vali mängiva Regina Casé'i särtsakas osatäitmine. Filmis on üks imeilus paljuütlev stseen, kus naine keset ööd õues basseini ronib ja ausalt öeldes pidin ma peaaegu pisara poetama.

1. "Steve Jobs"
2013. aasta "Jobs" osutus küllaltki kasinaks portreefilmiks, ent üllatuslikul kombel oli peaosatäitja Ashton Kutcher geniaalse novaatori osas üle keskmise veenev ning draama pakkus põhjalikku ülevaadet Jobsi elust ja tema panustest tehnoloogia kirevasse maailma. Niisiis jäi esialgu mulje, et Jobsist veel üht filmi teha pole tarvilik, kuid tunnustatud Aaron Sorkini eeskujulik stsenaarium, Michael Fassbenderi magnetiline osatäitmine ning Danny Boyle'i stiilne režiitöö teevad ennekõike Sorkini mahlakale dialoogile toetuvast "Steve Jobsist" ühe 2015. aasta meeliköitvama filmi. Omapärane on juba selle vormiline külg, sest film ei jutusta ümber Apple'i isa elulugu, vaid keskendub kolmele spetsiifilisele — ja väga olulisele — päevale Jobsi elus. Walter Isaacsoni biograafial põhineva kolmevaatusliku draama teeb meeliköitvaks ainuüksi Jobsi olemus, sest film kujutab teda kalgimana, südametumana ja isekamana kui arvata võiks, ja Fassbenderi enesekindlat esitust on nauding jälgida... nagu ka Aaron Sorkini, ühe muljetavaldavama nüüdisaegse stsenaristi, meisterlikku dialoogi.

Kaarel Kuurmaa (filmiekspert)

Filmiaasta meditatsioonis käis silme eest läbi palju häid filme, mida tehti Eestist Austraaliani, Aasiast Aafrikani, Ameerikast ning Euroopasse rääkimata. Seega võiks tunduda, et jälle on nii raske leida just neid väljanopitavaid, olgu siis kümmet või viite parimat, aga tegelikult polegi filmiaasta kokkuvõte nii keeruline kui loobuda kvantitatiivsest lähenemisest ning valida aasta iseloomustamiseks ainult üks ja olulisim film. Tuhandeist ekraani eest veedetud minutitest tõusis filmimeditatsioonis veenva kindlusega pinnale ja tõstab tänaseni keha pulsisagedust kinosaalis istumisega samale tasemele ikkagi ainult üks teos, milleks on "Mad Max: Raevu tee". See rajult lummav ja esimestest kaadritest peale välkkiirelt kuuma vereringlusse voolanud film varastas tegelikult juba peene väärtfilmimeka ehk kevadise Cannes'i festivali, kus pälvis esilinastusel koheselt paljunäinud kinorahva ovatsioonid ning hiljem tegi uljalt kassat kõikjal üle maailma, olles sellega üks positiivselt haruldane ühendaja väikese kriitikutetsunfti ja tõeliselt laiade rahvahulkade maitse vahel.

Minimaalse verbaalse dialoogiga (ja seegi üsna napi intellektuaalse sisuga), pöörases tempos tuiskav ogar edasi-tagasi kihutamine on ilmselt täpseim ja kontsentreerituim võrdpilt praegusele ajastule meie maakeral. See film puudutas ületeoretiseerimist vältides pigem otse kõikide oma sadade miljonite vaatajate alateadvust. Režissöör George Milleri lootusest ja elujõust pakatavat jõulist audiovisuaalteost aastast 2015 tasub näha ja meenutada ilmselt kümnenditegi pärast.

Erik Aru (ajakirjanik)

1. "Sauli poeg" rež László Nemes
Nemes leiab, et holokausti-filme on seni tehtud täiesti valesti – nende keskmes on pääsenute lood. Valdav osa sellesse masinavärki sattunud inimesi aga suri. Ja nendest "Sauli poeg" räägibki. Ja kuidas veel.

2.-4. "Aferim!", rež Radu Jude
Must-valge eastern 1835. aasta feodaalsest Vallahhiast, kus politseinik jälitab koos oma pojaga ärakaranud mustlasorja. Nüüdisaja inimesele on see kõik absurdne ja kummastav.
"Taksojuht" rež Jafar Panahi
Linateos ise ka päris tore ja sümpaatne, aga selle valmimise lugu on muidugi veel parem. Kuidas teha filmi Iraanis, kui see on sul keelatud? Hakka taksojuhiks ja kasuta oma "turvakaamerat“.
"Tangerine" rež Sean Baker
Film, mille tegevus toimub jõulude ajal Hollywoodis – kõlab ju jubedalt? Vale puha, see on filmitud kolme iPhone’iga, peategelasteks transseksuaalsed prostituudid ja nende tuttavad-kunded.

5.-7. "Aeglane lääs" rež John Maclean
Western armuvalus noormehe teekonnast, aeglane ja rahulik, tapetakse palju ja korralikult. Sekka kummalisi tegelaskujusid ja absurdihuumorit.
"Ex Machina" rež Alex Garland
Esimest korda sattusin seda ulmekat nägema Tallinn-Tartu bussis, kus naaber seda vaatas. Haaras pilku. Ja hakkas huvitama, et mida paganat ma õigupoolest näen.
"Noorus" rež Paolo Sorrentino
Kõige kehvem Sorrentino film, mida olen näinud, aga tema latt on siiski ka väga kõrge. Kummastusega täheldasin, et ta on alles 45-aastane – aga filmid on tal mingitest vanameestest.

Helmut Jänes (PÖFFi programmi koostaja)

Lühidalt öeldes leidsin tänavuselt aastalt rohkem pärleid kui eelmisel aastal. Ja see on juba hea märk. Endalegi ootamatult leidsin enda tabelis kolm Austraalia filmi ja mitte ühtegi USA linateost. Mul pole midagi halba öelda ka tänavuse aasta suurimate ulmehittide "Star Wars" või "Marslane" kohta, aga need ei puudutanud mind nii isiklikult kui tabelisse mahtunud teosed. Pigem ma eelistasin selles žanris esile tõsta olematu eelarvega "Wyrmwoodi", mis oleks kui filmiõpik, kuidas peab tulevane autor, kes sarnaseid filme tahab teha, teemasse suhtuma. Sama kehtib ka noorusliku apokalüpsisefilmi "Turbo Kid" kohta, mida ma nimme ei hakanud tabelisse asetama – "Wyrmwood" esindab juba seda stiili ja filosoofiat. Väga hea külma sõja aegse käsitluse tegi ka Spielberg ("Spioonide sild") ja päris omapärase elamuse pakkus ka paljuräägitud "Ex Machina", aga mõlemad jäid minu TOP 10 tabelist napilt välja. Oli ka palju häid Eesti mängu-, anima- ja dokumentaalfilme, aga "Risttuules" tasemeni nad ei jõudnud, mis oli üks minu eelmise aasta suurtest lemmikutest.

Suurimatest pettumustest ei hakka pikemalt peatuma, aga neid oli kahetsusväärselt palju. Kokkuvõtteks oli kirju ja elamusterohke aasta, kus vaadata oli palju. Jään ootama juba filmiaastat 2016.

1. "Mad Max: Raevu tee" / "Mad Max: Fury Road"
70-aastase austraallase George Milleri uusversioon omaenda algupärastest 1980ndatel valminud teostest haaras mu algusest lõpuni täiesti endasse ja imes heas mõttes sajaga. Võib vist öelda küll, et tegemist on "Mad Maxi" saaga parima osaga, kus peaosalist kehastanud muidu väga hea Tom Hardy oli kõige vähemhuvitavam. Kõik muu aga rokkis. Ei usu, et niipea ulmemäruli žanris midagi etemat suudetakse teha. Braavo!

2. "Noorus" / "Youth"
Kindlasti parem film kui "Kohutav ilu", aga see on muidugi maitse asi. Paolo Sorrentino on üks nendest vähestest lavastajatest, kes pole unustanud kino maagia põhiolemust. Selline peabki üks film olema – aristokraatne. Ja muidugi Michael Caine teeb võrratu rolli. Jääb vaid oodata, millega Sorrentino järgmisena suudab üllatada.



3. "Uhiuus testament" / "Le tout nouveau testament"
Komöödia, mis ei pruugi sugugi paljudele meeldida. Belgia huumor ongi midagi teistsugust. Nagu ka Saksa, Austria või Itaalia huumor. Aga see puudutas mind ja nähes teose suurt populaarsust ka PÖFFil, siis vist teisigi. Autor on tabanud ära midagi väga olulist tänapäeva kontekstis, mis paneb ühtviisi nii naerma kui elu üle järele mõtlema.

4. "Seksiteraapia" / "The Little Death"
Jätkan komöödiaga ja seejuures väga hea komöödiaga. Film mis võib vabalt tähelepanuta jääda, aga seda siis teenimatult. See oli väga meeldiv üllatus. Ükski seksiteemaline USA indifilm ei küündi sellele tasemele mida see Austraalia film pakub. Tõsiselt nakatav täiskasvanute intiimelust kõnelev teos, mis ei häbene midagi.

5. "Sauli poeg" / "Saul fia"
Võib vist öelda küll, et selle aasta vapustavam film. Kuidas jääda põrgus elavas põrgus. Väga hästi on iseloomustatud filmi ka selle tutvustuses - õud matab hinge, aga pilku ekraanilt ära ei saa. Filosoofialt tuletas meelde ka mõningaid 70-80ndate Nõukogude Vene sõjafilme, kus sõda on saanud hoopis teise tähenduse, näit Klimovi "Mine ja vaata".

6. "Nõid" / "The Witch"
Kanada film, mida tahaks leida tuleval aastal ka Eesti kinoekraanilt. Õigupoolest see ei olegi puhas õudusfilm vaid õudussugemetega ajaloodraama 17. saj esimesel poolel valitsenud uskumustest nõidadesse ja nõidumisse. Hea on leida kinos õudusfilme, kus pole ühtki vampiiri ega libahunti, aga on nõiad, nagu nad arvatavasti to ajal ka eksisteerisid. Väga autentne teemakäsitlus, mis poeb põue ja ebameeldiv tunne jääb kestma üsna pikaks ajaks.

7. "Lugude lugu" / "Tale of Tales"
Hoolimata filmile langenud kriitikast võtan mina Matteo Garrone ees mütsi maha. Niivõrd fantaasiarikast ja kaasahaaravat muinasjuttu andis ikka oodata, aga lõpuks see siis tuli. Õnneks ei ole tegemist koguperefilmiga, mis lubab fantaasiat veel rohkem lendu tõusta.

8. "Burgundia krahv" / "Duke of Burgundy"
Vaatamiseks ainult suurel ekraanil. Juba oma eelmises linateoses "Berberiani helistuudio" näitas Peter Strickland, milleks ta suuteline on ja minu arvates astub ta uues filmis veelgi suurema sammu edasi. Film, mis pidanuks olema ka Eesti kinorepertuaaris, aga millegipärast ei riskinud sellega ükski levitaja. Kahju. Õnneks demonstreeriti filmi suvisel tARTuFFi festivalil.

9. "Wyrmwood - surnute tee"
Ma ei saanud jätta lisamata siia tabelisse ka seda absoluutselt hullumeelset Austraalia zombiulmemärulit, mis taastas usu muidu sureva žanri ellujäämisse. Tundub, et minu tänavune lemmikriik vähemasti filmide osas on Austraalia, aga pole ka midagi imestada – kängurumaal lihtsalt käivad asjad teisiti ja ka filme teevad nad seal pisut teistlaadseid, hurmavaid või siis täiesti ülevõlli.

10. "Mustang"
Prantsusmaa on filmi esitanud Oscarile, aga tegelikult on tegu siiski noore Türgi lavastaja filmiga. Oleks nagu 1999. aasta Sofia Coppola teose "Süütud enesetapud" uusversiooniga, aga kultuurikontekst on muidugi teine. Kaasaegne pilguheit Türgi kogukonda. Vaatad nii, et üks silm naerab ja teine nutab. Oscarite rallil võõrkeelse filmi kategoorias paneksin suurimad panused just sellele filmile.

Valner Valme (ERR kultuuriportaali vastutav toimetaja)

1. "Ex Machina" režissöör Alex Garland



2. "Youth" ("Noorus") režissöör Paolo Sorrentino

3. "Timbuktu" režissöör Abderrahmane Sissako

4. "Inherent Vice" režissöör Paul Thomas Anderson

5. "Mississippi Grind" režissöörid Anna Boden ja Ryan Flec

6. "Roukli" režissöör Veiko Õunpuu

7. "Inside Out" ("Pahupidi") režissöörid Pete Docter ja Ronnie Del Carmen

8. "Sicario" režissöör Denis Villeneuve

9. "Beasts of No Nation" režissöör Cary Joji Fukunaga

10. "Pan" ("Paan") režissöör Joe Wright

Jaak Lõhmus (filmiajakirjanik)

Filmiaasta oli nii-öelda "kõva keskmine". Kui vaadata kogu kinos linastunud filmide valikut, siis arvuliselt on pilt rõõmustav, sest taas ületati mullu linastunud filmide arv, statistliselt aastale jagades tuleb Eestis linale 5 uut filmi nädalas, kuigi suvekuud on muidugi hõredamad.

Ja kui linastunud teoste kvaliteedist rääkida, ei ole ka midagi nuriseda, head meelelahutust nii-nimetatud massikultuuri tarbijale jätkus - kasvõi uus Bondi-film ja muidugi "Tähesõdade" jätk. Seda ühelt poolt.

Teisalt niisugused kunstitasemelt väga nõudlikud teosed nagu "Lindmees", "Noorus", "Dheepan", "Takso", "45. aastat", "Victoria", "Palgamõrvar". Ma ei tahaks neist reastada mingit toppi, sest kõik on väga tublid tööd.

Eesti filmiaasta oli ka kõva keskmine.

Dokkide tase oli hea, sealt tuli vähemalt õige mitu väga tubli saavutust, jällegi vabalt hargnevas reas "Kristus elab Siberis", "Moest väljas", "Fast Eddy vanad uudised", "Ohtlikul pinnal", "Sipelgapesa", "Arvo Pärt: isegi kui ma kõik kaotan". Peadpööritavalt säravat tippu ei olnud, aga parimatega võib igati rahule jääda. Mis ei tähenda, et poleks näinud kehvemaid asjakesi, aga see peabki ju nii olema.

Animafilmis kerkis peajagu teisest üle Riho Undi "Isand", vapustavalt täpselt ja tundlikult komponeeritud "klassikaline nukufilm", mis ehmatab ja teeb lausa haiget, jättes siiski finaaliks kõlama ka mingisuguse imetasase lootuse noodi.

Mängufilmiaastat eesti filmiloojate jaoks märgistab kindlasti Oscari-odöör, mida saime lausa kahel korral nuhutada - aasta alguses seoses "Mandariinidega" ja aasta lõpus seoses "Vehklejaga". See on filmieestlase jaoks nii uus lõhn, et pea käib ilmselt veel praegugi pisut ringi.



Aga filme jagus väga erinevatele maitsetele ja see on hea. Ja mõned, kergemas zhanris tükid, nagu "Supilinna salaselts" ja "Must alpinist" osutusid ka rõõmustavalt vaatajasõbralikuks, see tähendab, et vaatajad leidsid eesti filmid üles ja eesti film leidis ka vaatajaid, arvatavasti üle hulga aja taas rekordarv vaatajaid kodumaisele filmile.

Mikk Granström (Just Filmi tegevjuht)

1. " Krokodill Gennadi" / "Crocodile Gennadiy" / USA, Ukraina, 2015 / Režissöör: Steve Hoover

Tegu on dokumentaalfilmiga, mis räägib Mariupoli linna lapsnarkomaanide varjupaiga juhist, tema läbielamistest ja võitlustest parema tuleviku ja ühiskonna nimel.
Kindlasti minu selle aasta kõige lemmikum film. Võimsalt jutustatud lugu, mis läheb südamesse. Väga mitmetahuline film, kus kohtuvad erinevad teemad ja maailmavaated.

2. "Belle ja Sebastian: Seiklus jätkub" / "Belle & Sebastian: The Adventure Continues" / Prantsusmaa, 2015 / Režissöör: Christian Duguay

Väga vahva koguperefilm. Antud film peaks juba jooksma meie kinodes. See on film, mida sobib kindlasti vaatamiseks ka täiskasvanutele. Film räägib väikesest poisist (Sebastian) ja koerast (Belle). Koos satuvad nad pidevalt põnevastesse seiklustesse.

3. "Päikese all" / "Under the Sun" / Venemaa, Saksamaa, Tšehhi Vabariik, Põhja-Korea, 2015 / Rež: Vitaly Mansky

Suurepärane film, mis avab meile Põhja-Korea elu ja olu. Film, milles pilt räägib ja kõnetab, soovitan kõigil vaadata.

5. "Mustang" / "Mustang" / Prantsusmaa, Saksamaa, Türgi, Katar, 2015 / Rež: Deniz Gamze Ergüven

Minu jaoks selle aasta üks suuri üllatusi, väga hea film, väga hästi jutustatud lugu ja suurepärane soundtrack - need on peamised põhjused, miks film on minu selle aasta lemmikute seas. Peagi peaks film olema ka Eesti kinodes.

6. "Mäed võivad variseda" / "Mountains May Depart" / Hiina, Prantsusmaa, Jaapan, 2015 Rež: Zhangke Jia

Minu selle aasta kõige lemmikum eluloofilm. Linateos koosneb kolmest osast, mille tegevus leiab aset aastatel 1999, 2014 ja 2025. Suurepäraselt jutustatud lugu haaras kaasa ning pani mõtlema põlvkondade erinevuste ja sarnasuste üle. Suurepäraste näitlejatöödega ja võimsa kaameratööga film naelutab kindlasti kõik ekraani ette.

Rasmus Rammo (filmiblogija, Filmiveebi meeskond)

Filmifännid asusid 2015. aastat ootama juba ammu – millegipärast kogunesid kõik megafrantsiiside järjed ja reboot'id just tänavusele aastale. Nii mõnigi neist üüratutest suurfilmidest jättis mu täiesti külmaks, kuid paar õnnestunumat mahutasin siiski oma esialgsesse esiviisikusse. Tasub mainida, et põhilised Oscari-filmid on veel nägemata ja siinmail ilmumata, sealhulgas Tarantino "The Hateful Eight".

"Must missa" ("Black Mass")
Pikaajalise Johnny Deppi fännina jääb ühe filmiaasta kõrghetkena meelde "Black Mass", mis üle kahetsusväärselt pika aja Deppi taaskord tõsiseltvõetava näitlejana kuvab. Siiski pole tegu puhtalt Deppi šõuga – film on läbinisti põnev ja pingeline, korraliku režiiga, pungil häid osatäitmisi ning pakub vaatajale kahe tunni jagu närvikõdi. Arvustus.

"Star Wars: Jõud tärkab" ("Star Wars: The Force Awakens")
Film linastus alles nädala eest, nii et tema püsiväärtuse ilmnemiseni läheb veel veidi aega, aga pööraselt vaatemänguline kinoelamus oli ta sellegipoolest ja minu jaoks kahtlemata aasta oodatuim linateos. Ühtlasi liigub uus "Star Wars" kiiruga filmiajaloo edukaima teose tiitli poole, nii et milleski peab kinopublikul ju ka õigus olema. Arvustus.



"See jälitab sind" ("It Follows")
See on ametlikult küll 2014. aasta film, kuid kuna kinolevisse jõudis ta alles selle aasta aprillis, julgen ta vabalt tänavuste filmide sekka lisada. Tegu on ühe viimaste aastate (kui mitte kümnendi) meeldejäävama õuduslooga, mis teostuse poolest küll täiuslikkuseni ei küündi, kuid kõik puudujäägid judinaid tekitava idee ja ülima stiilsusega korvab. Arvustus.

"Võimatu missioon: Salajane rahvas" ("Mission: Impossible - Rogue Nation")
Valisin sel aastal ilmunud lugematute järjelugude hulgast oma nimekirja ka "Võimatu missiooni" uusima osa, kuna see on lihtsalt suurepärane näide, kuidas üht korralikku järge tegema peaks. Tom Cruise on jällegi hoolitsenud selle eest, et vaataja ette toodaks parim võimalik seiklusmärul, mida selle seeria piirides üldse võimalik teha on, ning elujõudu jätkub nii temal kui ka valminud filmil kõvasti rohkem kui nii mõnelgi originaalteosel. Arvustus.

"Surmgasm" ("Deathgasm")
Tänavusel PÖFFil nähtud ülevoolav õuduskomöödia "Deathgasm" ei ole teab mis sügavamõtteline või pikaajalise mõjuga film, aga aasta lõbusaima kinoelamuse tiitli omistaksin talle küll. Igatahes on see Uus-Meremaa splatter tehtud "õudukafännidelt õudukafännidele" suhtumisega ja sellist tegijatepoolset kirge on alati äärmiselt tore vaadata. Arvustus.

Rutt Ernits-Sups (ERR meelelahutusportaali toimetaja)

1. "Vasakukäeline" ("Southpaw")
Klišeederohke stsenaariumi mängivad üle emotsioonid ja nauditav näitlejatöö.

2. "Must alpinist"
Kõhedusttekitavalt hea Eesti film.

3. "Kõnd" ("The Walk")
Verd tarretama panevalt efektne.

4. "Pahupidi" ("Inside Out")
Südantsoojendav animafilm.

5. "Vehkleja"
Siiras ja südamlik teos, mille teevad võrratuks suurepärased näitlejad.

6. "Eakas algaja" ("The Intern")
Võluv film nauditavate dialoogidega.

7. "Koodnimi U.N.C.L.E." ("The Man from U.N.C.L.E.")
Stiilipuhas ja äärmiselt meelelahutuslik.

Siim Rohtla (filmilevitaja)

1. "Star Wars: The Force Awakens“ / „Star Wars: Jõud tärkab“
Aasta parim film. Rohem ei spoilerda :)

2. "The Big Short" / "Suur vale"
Aasta üllataja. Lisaks soliidsele staariparaadile ka väga eeskujulik režii ja julge stsena. Jõuab meile veebruaris.

3. "Steve Jobs"
Stsenarist Aaron Sorkini vapustavalt teravate ja üliinimlike dialoogide ning ülitugevate rollidega film, mis demonstreerib ehedalt, kuidas on võimalik puhtalt tekstiga 2 tundi pinget laes hoida. Praegu kinodes.

4. "The Martian" / "Marslane"
See on see, mida Hollywood kõige paremini oskab: ülimalt lõbus ent pingeline meelelahutus. Minu jaoks vanamester Ridley Scotti come back...



5. "Tomorrowland" / "Tulevikumaa"
Lapsikute unistajate film. Vanakooli Disney. Lihtsalt suurepärane!

6. "Inside Out" / "Pahupidi"
Aasta parim animatsioon. Vana hea Pixar. Kuramuse armas!

7. "Mission Impossible: Rogue Nation" / "Võimatu Missioon: Salajane rahvas"
Tom Cruise võtab oma filme nii kuramuse põhjalikult ja südamega, et midagi pooletoobist ta läbi ei lase. Vähemalt sama kõrgetasemeline kui filmisarja eelmine peatükk "Ghost Protocol“.

8. "Land of Mine" / "Liiva all"
Selle aasta PÖFFi võimsaim elamus. Taani sõjadraama, mis ei räägi sõjast. Karm, mõtlemapanev.

9. "Slow West" / "Aeglane lääs"
Eriliselt muhedalt humoorika kiiksuga vestern. Michael Fassbender ikka jaksab...

10.-11. "The Night Before" / "Seks, narks ja aisakell"
Üks aasta kahest parimast komöödiast. Seth Rogeni seni naljakaim roll. Vähesed komöödiad kirjutatakse nii läbimõeldult ja põhjalikult naljakad. Praegu kinodes.

10.-11. "Trainwreck" / "Nagu hunnik õnnetust"
Üks aasta kahest parimast komöödiast. Häbitu, aus ja armas! Stsenarist ja peaosatäitja Amy Schumer alles alustab...

Kaspar Viilup (ERR kultuuriportaali toimetaja)

1. "Lugude lugu" ("Il Racconto dei Racconti")
Ilmselt üks kõige maagilisema pildikeelega teoseid, mida viimastel aastatel näinud olen. Perfektne muinasjutt täiskasvanutele, milles on maagiat, armastust ja groteski. Ma loodan südamest, et tegelikult ei ole võimalik kirpu emise suuruseks kasvatada.

2. "Pahupidi" ("Inside Out")
Pixari tase on alati kõrge olnud, aga "Inside Out“ viis selle täiesti uutesse kõrgustesse – kliinilise täpsusega lõpuni viidud idee, mis sellele vaatamata on naerutav ning mõtlemapanev.

3. "Mad Max: Raevu tee" ("Mad Max: Fury Road“)
George Miller tegi vahepeal 20 aastat pingviinimultikaid ja rääkivast põrsast jutustavaid linateoseid ja nüüd tuli sellise filmiga. What the f***. Muud pole öelda. 21. sajandi parim action-film.

4. "Ex Machina"
Tehisintellekti teemat on käsitletud ulmefilmides läbi aegade korduvalt (vaadakem või teerajajat "Blade Runnerit"), kuid "Ex Machina" tuleb täiesti uue esteetikaga. Arthouselik minimaalne lähenemine ja eksistentsiaalsed mõtted muudavad selle üheks tugevamaks AI-keskseks filmiks.

5. "Päevavalgele" ("Spotlight")
Ma ei oleks PÖFF'ile minnes eales osanud arvata, et üks kambast ajakirjanikest rääkiv film võib mind sedavõrd liigutada. Aga see on täiesti hämmastav draama, millest on ära lõigatud kogu ameerikalik banaalsus ja ülevoolav emotsionaalsus, alles on vaid ülipõnev linalugu.

6. "Etturi ohverdus" ("Pawn Sacrifice")
USA spordifilmide kultus on mind täiesti ära väsitanud. Iga aasta tuleb 3 poksifilmi, mis on samasugune "America is the greatest country in the world" teema. "Etturi ohverdus" on aga ootamatult täpne ja psühholoogiline sissevaade kahe tipus oleva maletaja murdumisest. Ja samal ajal ka geniaalsusest.

7. "Ellujääja" ("The Survivalist")
Post-apokalüptilised filmid on alati minu lemmikud olnud. "Stalkerit" pean siiani enda kõigi aegade lemmikteoseks. "The Survivalist" on sellessuhtes täiesti arusaadav valik – hästi minimaalne ja ürgsetel elu põhitõdedel vaaguv film, mis läheb viimasel viiel minutil ehk liiga hoogu ja hakkab liiga palju rääkima, aga üldiselt ma unustasin kahe tunni jooksul korduvalt vahepeal hingata.

8. "Kingsman: Salateenistus" ("Kingsman: Secret Service")
Igasugune parodeerimine on mul suuresti vastukarva ja eriti just spioonifilmide paroodiad - "Johnny English" on ikka kohutav joga ja ega Melissa McCarthy'ga peaosas "Spy" ka mingi eriline pärl ei ole. "Kingsman" lööb jalaga munadesse, näkku ja makku ühe korraga. Pole nii palju kinos naernud pärast "Pohmakat". Hea tuju filmide kullafond.

9. "Star Wars: Jõud tärkab" ("Star Wars: The Force Awakens")
Noh. Star Wars. Han Solo oli uuesti ekraanil ja filmisaaga päästeti George Lucase proloogi-triloogia ebaõnnestumisest. Blockbuster selle sõna kõige paremas mõttes. Peaks juba uuesti vaatama minema...

10. "See jälitab sind" ("It Follows")
Õudusfilmižanris on viimastel aastatel korduvalt meeldejäävat novaatorlust olnud, aga "It Follows" teeb kummarduse psühholoogilise õuduse suurkujudele ja jutustab täiesti painajaliku loo, milles unenäolisusel ja reaalsusel ei olegi suurt vahet.

Märt Milter (ajakirjanik)

"Aloha"
Stsenarist-lavastaja Cameron Crowe annab Bradley Cooperile filmistaariliku probleemi: kumb valida, kas vana armastus Rachel McAdams või särtsakas Emma Stone, kellel perekonnanimeks Ng? Ja siis veel ilmselt, kuidas saada havailastelt luba miljardär Bill Murray kosmodroomi jaoks. Üks neist probleemidest on raketiteadus.

"Death of Superman Lives"
Dokumentaalfilm pooleli jäänud Supermani-filmi tegemisest. "Superman Livesi" produtsent Jon Peters teatas stsenarist Kevin Smithile, et selles filmis ei tohi kangelane lennata, ei tohi kanda aluspükse liibuvate peal ja peab lõpus võitlema hiiglasliku ämblikuga. Muidugi see on tobe, mastaapne Nicolas Cage nagu lord Byron biomehaanilises kostüümis, aga ka põnev, kõik need eskiisid, nüansid, kunstnikud - Sylvain Despretz jt. Koomiksite pildiline pool on peaaegu alati hea, ja kui sinna alla kõlab veel progeelektroonika, siis võikski lausa lendu tõusta.

"Gambler"
Hiliseid filme õigeaegselt näha ei jõua, ei jõudnud ka 2014. aastal. "Gambler ’74" ja "'14" võtsid peaossa mehe, kes ei tundu usutava ülikooliprofessorina, küll aga hasartmängusõltlasena, ja James Caanist on saanud üks austatumaid näitlejaid, nii et miks ei võiks seda olla 40 aasta pärast Mark Wahlberg. Brie Larson näitas "Don Jonis", et imeb silmad enda külge isegi siis, kui terve filmi midagi ei ütle, kuigi enesehävitus huvitab zombivärvi huulte ja 1970. aastate soenguga Wahlbergi rohkem. Lavastaja Rupert Wyatt teab, kuidas stiliseerida, ja stsenarist William Monahan pillub enam mõtteteri kui Dostojevski. Muusika on tumesinine: St. Paul & The Broken Bones, Billy Bragg, lõtv Rodriguez ja helilooja Jon Brion.

"Love & Mercy"
Taltsutatud John Cusack pole Beach Boysi novaatorliku ninamehe Brian Wilsoni sarnane, kuid hea on näha teda üle hulga aja vaadatavas filmis, Elizabeth Banks tema keskealise kallima rollis lummab ja lugu on nii kummastav – Wilson muutus 24-aastaselt imelikuks ja juba selleks ajaks oli tal tehtud maailma parim album. Paul Giamatti (Wilsoni kontrolliv arst) mängis aastaga ehk liiga paljudes muusikafilmides, ent "Mercy" võinuks kesta veel tunni.

"McFarland, USA"
Järjekordne aasta, järjekordne Kevin Costneri spordifilm. Costner tegeleb seekord krossijooksuga, treenib latiinopoisse kuskil pärapõrgus, kust tema naine Maria Bello ja kaks tütart tahaks kohe esimesel päeval põgeneda. Loomulikult ilmneb, et tõrksatel poistel on omad eraelulised probleemid, kuid karmi fassaadi all on nad südamlikud.

"Mission: Impossible – Rogue Nation"
On küll "me oleme seda kõike näinud juba saaga neljas eelmises filmis" tunne, aga rootslanna Rebecca Ferguson ja Tom "Rufus Wainwright" Hollander on toredad.

"Pawn Sacrifice"
Oli Bobby Fischer maailma parim maletaja? Ta oli ameeriklane ja ameeriklased oskavad müüti punuda. Tobey Maguire pole tema moodi hoolimata ninale korjatud sünnimärkidest, ent mängib sümpaatsemalt kui Boriss Spasskit kehastav Liev Schreiber, kes armastab päikseprille ja häbistab vene keelt. Pole ka hetke, kus Fischer ei oleks ekstsentriline, kahtlustab stseenist stseeni nagu Lembit Oll ja ameeriklasena nõuab järjest rohkem raha, nii et isegi Maguire suudab geeniuse ära mängida. Eriti kui toetuda saab Peter Sarsgaardile (Fischeri treener) ja Michael Stuhlbargile (Fischeri advokaat).

"People, Places, Things"
Jemaine Clement kehastab meest, kes proovib pärast naisest lahkuminekut nende kahele kuueaastasele tütrele ikkagi hea isa olla. Mängib lihtsameelselt, vaatajatele, kes pidasid lugu sarjast "Flight of The Conchords“; mängib möödapääsmatult koomiksikunstiõpetajat; ja lepitavas, tubases stsenaariumis ei ole uudset arendust, kuid pea iga teine lause on muhe ja kaksikud väga toredad.

"Sicario"
Narkosõda Mehhikos Emily Bluntiga peaosas.



"Unfinished Business"
Huumori raskekaallane Vince Vaughn ja lavastaja Ken Scott tegid ka "Delivery Mani". Lugu "Ameeriklaste uskumatud seiklused Euroopas“ on räägitud muidugi kordi ja kui tundub, et müügimeest kehastava Vaughni pontsu järelkasv meenutab kedagi, siis nii see on, see stsenarist kirjutas "Weathermani". "Business“ erineb ehk sellega, et Tom Wilkinson ega Sienna Miller ei ole kunagi selliseid rolle mänginud. Isegi mitte Dave Franco, kellel huumorimeelt napib.

Tõnu Karjatse (ERR kultuuritoimetaja)

Filmielamuste poolest oli aasta rikas, sest kui ka kinolevi mõnikord midagi ei paku, saab abi kasvõi ETV 2 kanalilt, kus on jooksmas mitmeid filmiprogramme, lisa pakub sellest aastast käivitunud ETV+. Seega aitab televisoon leviauku täita loodetavasti ka tuleval aastal. Kino Sõprus tõi lõppenud aastal vaatajateni taas mitmeid olulisi retrospektiive, neist viimane võttis kokku Akira Kurosawa teosed.

Veiko Õunpuu "Roukli"
Tõsiseid ja aktuaalseid teemasid kajastav madalaeelarveline täispikk mängufilm, mis valmis pretsedenditult ühe sõpruskonna koostöös ühe suve jooksul. Õunpuu näitab, kuidas omaalgatuslikult ja olematu eelarvega saab teha mõjuva ja universaalse sõnumiga filmi.

Miguel Gomese triloogia "Araabia ööd"
Tänuväärt julgustükk MTÜ Mustalt Käelt tuua levisse sedavõrd pretensioonika teostusega linatöö. Maagiline realism Portugali moodi, teisalt ka üks kaunemaid aasta filme.

Hou Hsiao Hsieni "Assassin" ("Salamõrvar")
Kauni pildikeelega poeetiline lugu poliitiliste mängude ohvrist, kes otsustab mitte mõõga vaid südame tee järgi. Harvaesinev žanrifilm Eesti kinodes.

Asif Kapadia "Amy"
Liigutav ja traagiline lugu 21. sajandi andekaimast jazzlauljast. Filmi kandvaim osa ongi Amy lugu ise, Kapadia annab sellele koduvideote toel moodsa vormi, näidates teed ka nii-öelda "nutikino" ajastule.

Priit Pääsukese muusikadokumentaal "Impromptu"
Üks põnevamaid kodumaiseid tõsielufilme tänavu. Pääsuke ei karda katsetada ega improviseerida ka filmikeelega, andes improvisatsioonilisele muusikale ka visuaalse vaste.

Marjane Satrapi "The Voices" ("Hääled")
Žanriliselt määratlematu põnevik, mäng vaataja ja stiiliraamatuga. Iraanist Euroopasse pagenud filmilavastaja hoiatab kriminaalse komöödia läbi paranoia eest, mis võib viia kuritegudeni, kui sisemisi probleeme eirata.

Alfonso Gomes-Rejoni "Me and Earl and Dying Girl" ("Mina, Earl ja surmasuus tüdruk")
Vaimukas ja filmikeelelt värske lähenemine raskele vähihaiguse teemale. Sundance’i koor siinses kinolevis.

Quentin Dupieux "Reality"
Absurdne komöödia, mis Eesti kinodesse ei jõudnudki. A-one Films Estonia riskeeris sama autori filmiga “Valed võmmid” aastal 2014, mis oli samuti elamus omaette, kuid väikesed vaatajanumbrid võtsid ilmselt soovi edasi katsetada. “Reality” oli aga hoopis kangem kraam, kui võmmikomöödiate paroodia, selle absurdsusaste ulatub kaugemale mõistusepiiridest ja mõjub isegi vabastavalt - vaatajad naeravad saalis mitte ainult filmi vaid ka iseenda vastuvõtuvõime üle, mis kipub tekitama peas uut filmi.



Amanda Wilderi dokumentaal "Approaching an Elephant"
Aus ja ehmatav dokumentaal anarhistlikust vabakooli projektist, kus lastel antakse pea täielik vabadus areneda oma sisemiste reeglite järgi. Wilder uuribki oma filmiga, kui kaugele nende piiride lubamises võib minna, kus astub vahele üksikisiku enda moraal ja tänapäeva täiskasvanu vastutus. Kahjuks pole filmi seni Eestis näidatud.

Guy Maddini "Forbidden Room" ("Keelatud ruum")
PÖFFil linastunud visuaalne meistritöö ühelt tänapäeva omapäraseima filmikeelega režissöörilt. Maddin sulatab žanre, lugusid ja karaktereid, saavutades unenäole lähedase meeleseisundi.

Aleksandr Sokurovi "Francofonia"
PÖFFil linastunud dokumentaalne mängufilm või mänguline dokumentaal kultuuriväärtustest ja rahva mälust. Teise maailmasõja ja Louvre’i muuseumi varade hoidmise kaudu räägib Sokurov tänasest päevast, kus ISIS hävitab kultuurimälestisi ja intelligents hülgab Venemaa. Kultuuriväärtuste kaitse teema on aja- ja asjakohane ka Eesti kontekstis, kus läbi põiminud poliitilised ja ärihuvid üritavad mööda vaadata avalikest huvidest (näiteks kasvõi Admiraliteedi basseini arhitektuurivõistluse skandaal).

Kerttu Kaldoja (ERR.ee peatoimetaja asetäitja)

Ma ei saa öelda, et filmiaasta 2015 oleks minu jaoks väga elamusterohke olnud. Kinos käisin palju, aga kui hakkasin meenutama eredaimaid hetki, siis neid oli ikka ääretult vähe. Natuke loodan veel antud aasta numbri kandva, kuid jaanuaris esilinastuva "Caroli" peale. Igatahes kogusin kokku hetkel eelkõige need filmid, mis minus sel aastal emotsioone tekitasid, püüdmatagi liigset subjektiivsust välja rookida.

"Noorus" ("Youth")
Paolo Sorrentino kindlustas sellega vähemalt ühe eredaima tähe minu 2015. aasta filmitaevasse. Kohati lihtne, võib-olla isegi klišeelik, aga sealsamas üdini südamlik, siiras ja puhas. Vanade meeste ausad mõtisklused elu ajahetkel, mil kõigest võib juba keerutamata rääkida ning seni eemale tõrjutud tunded ja mõtted endale lähemale lasta. Michael Kane´i kustumatu talendi kummardajatele kohustuslik.

"Etturi ohverdus" ("Pawn Sacrifice")
Võitis hetkega koha terve aasta lemmikute hulgas. Ma ei ole ennast siiani suureks Tobey Maguire´i austajaks pidanud, kuid nüüd hammustasin keelde ja vaatasin silmagi pilgutamata kaks tundi tema kehastatud ekstsentrilist geeniust, kes püüdis laveerida oma kinnisideede ja käitumisnormide vahel.

"Külaskäik" ("The Visit")
Tegemist ei ole kindlasti linateosega, mida julgeksin vabalt naabrinaisele soovitada, kiiksuga õudukad pole igaühele. Tavaliselt ka mitte mulle. Ometi on M. Night Shyamalan püsinud minu lemmikrežissööride edetabeli tipus alates "Kuuendast meelest" ning tema käekiri on kordumatu. Film ei kuulu tema parimate hulka, aga emotsiooni tekitas küllaga.

"11 minutit" ("11 Minutes")
Film jääb mulle koos "Väikese printsiga" meenutama tänavust PÖFFi. Tegemist on filmiga, mille Poola esitas ka võõrkeelse Oscari kandidaadiks, kuid mis lõppheitlusest siiski kõrvale jääb. Ääretult tempokas ja vähese sisuga, kuid kaasa suutis haarata.

"Siiski veel Alice" ("Still Alice")
Tegelikult küll 2014. aasta film, kuid kuna linastus meil alles kevadel, siis pressisin ikka veel sisse. Uskumatult hea näitlejatööga uskumatult hea film. Julianne Moore vääris iga tunnustust, mis filmi linastusega kaasnes, sealhulgas Oscarit.

Toimetas: Rasmus
26. detsember 2015, kell 14:12