DreamWorks Animationi hitile "Kuidas taltsutada lohet" on valminud käesolev järjelugu, kus küpseks saanud Kokutis paisatakse uutesse, veelgi pöörasematesse (loe: loherohkematesse) seiklustesse, mis viivad erakordsete avastusteni, aga ka valusate kaotusteni.

See kõlab ju väga hästi ja ootuspäraselt on režissöör-stsenarist Dean DeBlois (kes töötas ka esimese filmi kallal) lähtunud nutikast põhimõttest, et järjes peaks olema kõik ägedam ja uhkem, nii et lohesid on siin muidugi lõputult, aga süžee kannatab sellise mentaliteedi pärast. Jääb mulje, nagu stsenaarium oleks kokku traageldatud mitme asjapulga täiesti erinevatest ideedest, sest filmis on mitu eraldiseisvat ja üsna juhuslikku süžeeliini, mis alles lõpus omavahel ühendatakse ja sedagi kohmakalt.

Seepärast on tähtsamadki tegelased kehvasti suhestatud, nende motiivid kohati arusaamatud, konfliktid segased, antagonist mittemidagiütlev... ja nii edasi. Dramaturgiliselt on see üks ebaõnnestunumaid arvutianimatsioone üle tüki aja, millest on kahju, sest "Kuidas taltsutada lohet 2" on süngemates toonides kui ühest arvutianimatsioonist arvata oskaks (võtkem kas või tõsiasi, et peategelasel on üks jalg).

Nüüd juba mehekasvu Kokutis peab filmis nii mõndagi rasket üle elama, aga suuri tundeid see ei tekita, sest narratiiv on nii laialivalguv. Juba geograafia on segane, sest tegevus leiab tervenisti aset massiivsetel asustamata saartel, mida ümbritseb lõputu ookean. On selge, et DeBlois ja DreamWorksi meeskond on andnud endast parima, et tutvustada värskeid maagilisi kohti, tegelasi ja olevusi, aga selle tulemusena ei suuda film millelegi kindlale keskenduda, hüpates sihitult siia ja tänna, justkui teadmata, kuhu tegelased lõpuks jõudmagi peaks. Näiteks Kokutis kohtub kurjam Dragoga esimest korda alles üsna filmi lõpus, nii et kui mees talle raskeid kannatusi põhjustab, puudub sellest igasugune dramaatika, sest nende vahel pole filmi jooksul saanud tekkida vastasseisu ega pinget. Ja sellistest süžeelistest kitsaskohtadest kubiseb kogu film.

Ühtlasi võivad häirima jääda pateetiline muusika, mõned pooletoobised naljad (millal õpitakse ära, et oksendamine, peeretamine või röhitsemine ei kuulu normaalsesse arvutianimatsiooni?) ning paljud lähiplaanid tegelaste nägudest, mis meenutavad arvutimänge üheksakümnendatest. Kohati on film tõesti kesiselt animeeritud, ehkki lohede kallal on silmnähtavalt vaeva nähtud ja lummavaid kaadreid siin-seal leidub. Nii et siin pole just palju, mida ülistada.

Saab aru, millised on "Kuidas taltsutada lohet 2" taotlused tegelaste suhtes (ja need on siirad), aga kehva ülesehituse pärast ei õnnestu sel 100 minuti jooksul muutuda millekski enamaks kui lihtsaks hambulisi-tiivulisi peletisi täis lasteseikluseks. Pole teine otseselt halb, aga võiks olla nii palju enamat.

- Ralf Sauter

Toimetas: Ralf
8. juuli 2014, kell 17:53