Loe äsja kinodes linastunud põnevusfilmi "Godzilla (2014)" arvustust. Film pajatab loo maailma kuulsaimast koletisest Godzillast, kes seekord on vastamisi teiste kurjade hiidelajatega.

Godzilla lavastaja Gareth Edwards sai kuulsaks 2010 aastal filmiga "Monsters". Tähelepanu vääris selle filmi juures fakt, et mees tegi suurem osa efektidest oma koduarvutis. Tundub üsna loogiline, et just tema peaks lavastama uue "Godzilla" filmi, mis on järjekorras juba kolmekümne neljas hiidsisaliku seiklus ja kolmas nn. remake. Peab ütlema, et Edwards ei valmista pettumust ning korraliku meeskonnaga toob ekraanidele tõeliselt visuaalse ja meeldejääva koletisemäruli.

"Godzilla" jutustab sügaval loo ookeanipõhjas elavast hiidsisalikust, kelle ülesandeks on taastada tasakaal looduses, kui midagi läheb valesti. Aastal 1999 leitakse sügavalt maapõuest kaks hiigelmuna, mis toituvad radiatsioonist. Üks neist munadest koorub ja koheselt põgeneb lähima tuumajaama poole, mis asub Jaapanis. Tuumajaam hävineb ja viisteist aastat hiljem ärkab see hiigelelukas ülesse ning asub inimeste elusid ja linnu hävitama. Peagi saabki sekkumiseks võimaluse Godzilla, et see hiiglane maatasa teha.



Esimene asi, mis "Godzilla" puhul tähelepanu tõmbas, olid kütkestavad plakatid ja meeldejääv ning intrigeeriv trailer. Need tekitasid loomulikult palju kõmu ning ajasid ootused väga kõrgele. Pean kohe ära mainima, et igal juhul tasub uus "Godzilla" ära vaadata, kuid ei tasuks oodata midagi niivõrd head ja eepilist, kui seda oli eelmise aasta lõpus ilmunud "Pacific Rim". Kindlasti ei tasuks oodata ka mingisugust sügavat narratiivi, mis mõtestaks sügavaid elulisi teemasid.

Enne kui hakkan miinuseid välja tooma, mainin ära kõik aspektid, mis väga meeldisid ja südamesse läksid. Esimene asi on kindlasti imeline audiovisuaalne pakett, mis lihtsalt lööb pahviks. Muusika on tõeliselt veider, kuid töötab pinget luues suurepäraselt. Kaameratöö ja igasugused visuaalsed efektid on imelised, mis teeb sellest ühe selle aasta parimaid tehnilisi teoseid. Kuna tegemist on siiski koletisefilmiga, siis pikalt oodata lastud Godzilla esimene ilmumine ja möire on tõeliselt võimas moment. Külmavärinad käisid üle keha ja oleksin tahtnud teha aplausi. Plussiks on kindlasti loo reaalsus ja nö "kahe jalaga maapeal" olemine. Film näitab neid elukaid kui loomi, kes üritavad ellu jääda ning käituda vastavalt oma instinktidele, mitte ei ole seal pelgalt linnu lõhkumas. Samuti meeldis inimkonna suhtumine, mis andis loole juurde veelgi seda vajalikku reaalsuse maitset. Tahaks eraldi tänada tegijaid, et andisid Godzillale tagasi võime suust "tuld" lasta.

Paraku ei saa mööda ka asjadest, mida võiks lugeda miinusteks. Trailer ja kogu kõmu ehitati ülesse Bryan Cranstoni karakterile, kes on selles filmis kahjuks väga vähe aega. Juliette Binoche on loos veelgi vähem kui peategelane Godzilla ise, millega jõuame suure mureni - liiga vähe seda imelist hiidsisalikku. Lisaks on teosest puudu see ohutunne, mida oleks hädasti tarvis. Puine Aaron Taylor-Johnson ei aidanud sellele kohe üldse kaasa. Üks meeldejäävamaid momente loos, kus eelnimetatud näitleja langevarjuga kahe suure koletise vahelt läbi hüppab, oli pigem nagu Youtube'i ekstreemvideo kui midagi ohtlikku. Loomad ei tundunud eluohtlikud. Tegemist peaks olema linalooga, kus keskmes on lõhkumine ja hävitamine, mida hiiglaslikud loomad tekitavad, kuid paraku suur osa sellest jäi ekraanist välja (vaatajale kajastati läbi uudiste) ning isegi viimane kolmandik jäi kuidagi tagasihoidlikuks, võrreldes näiteks eelmise aasta suurteosega "Man of Steel", kus oli ikka oluliselt rohkem lammutamist. Lõpetuseks pean ütlema, et julgen seda filmi soovitada igale filmisõbrale, sest ekraanilt tegelikult saab täpselt seda, mida sellise teose puhul ootaks.

Filmile hindeks annan tugevad seitse punkti. 7/10.

www.filmiarvustus.eu

Toimetas: Kaido
30. mai 2014, kell 14:51