Loe selle kevade ühe oodatuima põnevusfilmi "300: Impeeriumi sünd" arvutust. Film pajatab loo Kreeka kindralist Themistoklesest, kes juhib rünnakut Pärisa invasiooni vastu. Pärslaste hiigelarmeed juhivad jumalkuningas Xerxes ja armutu mereväejuhataja Atremisia.

Kaheksa aastat tagasi nägi ilmavalgust Frank Milleri ja Lynn Varley graafilise romaani ekraniseering nimega "300", millest sai tolle aasta kõige edukam film ning suurim üllataja. Eelkõige tõmbas linateos imepärase stilistika, muusika ja aeg-luubi osava kasutamisega, andes teed kümnetele kloonidele järgnevatel aastatel. Film tõstis superstaari staatusesse peaosalise kõvahäälse Gerard Butleri ning andis nimele Zack Snyder kõrge tähenduse, millele andekas lavastaja andis ainult juurde imelise meistriteosega "Watchmen" kolm aastat hiljem. Aastal 2014 ilmus kinodesse järjekordne Frank Milleri ekraniseering, seekord tugevalt improviseeritud ning ainult osaliselt laentatud kirjaniku "Xerxes" romaanist, nimega "300: Ride of an Empire" ("300: Impeeriumi sünd" 2014). Filmi lavastajaks on tundmatu Noam Murro, kellel ei ole seni ette näidata midagi peale filmi "Smart People" (2008). Kaheldava väärtusega järg/eellugu sai juba aasta aega tagasi kriitika ohvriks, sest inimestel ei olnud usku nüüdseks iganenud tehnoloogia ja stiili taaselustamisesse, kuid kuidas see lõpuks tegelikult välja tuli, räägin järgnevas arvustuses.

Themistokles on Ateena kodanik ja sõjakangelane, kes suutis tagasi tõrjuda Pärisa rünnaku. Mees on tuntud üle maa ja mere kui vibukütt, kes tulistas noole Pärsia kuningas Dariuse rindu, rajades teed mehe poja - Xerxes, tõusuks troonile. Loobudes oma surelikusest, muundab Xerxes ennast kolme ja poole meetri pikkuseks jumaluseks, kelle ainsaks eesmärgiks on hävitada iga kreeklane. Liikudes oma üüratu sõjaväega Kreeka poole, kohtub Xerxes ja maavägi kuningas Leonidase ning temaga koos oleva kolmesaja võimsa spartalasega. Samal ajal astuvad rindupidi kokku Themistokles ja Atremisia, kes on Pärsia mereväe juhataja ja verejanuline endine kreeklane. Olles suures numbrilises vähemuses, peab kangekaelne Themistokles lootma oma kavalusele ja taktikale, et venitada lahingut kuniks appi saabuvad spartalased - kui ikka saabuvad.

Enne kui alustan selle teose analüüsimisega, pean kindlasti ära märkima, et "300" on üks selle ilmumise aasta lemmikuid filme ning alates sellest momendist olen seda üle vaadanud päris mitu korda. Selge on see, et päris paljude tugevate loogikavigadega, ei saa selline film kunagi kandideerida tõsisele auhinnale, kuid meelelahutusliku publikumenuki jaoks ei ole tihti palju tarvis. Kauaoodatud järg on minu 2014. aasta filmide nimekirjas, mida kindlasti aasta jooksul soovin vaadata, seega esilinastusele minek oli garanteeritud, olenemata sellest, et seda üritati maha müüa kui ainult meestele seanssi, kus jagati jooki ainult alkoholilembelistele meestele, sest mehine mees ju vett ja limonaadi ei joo. Tugevalt eepilise tunnetusega teos kahjuks ei küündi "300" hingematvale tasemele, kuid pakub palju meelelahutust täie raha ja aja eest.




"300: Impeeriumi sünd" tegevustik on jaotatud pikemale ajaperioodile kui eelmine samas universumis toimuv film, seega on hetkel kinodes jooksev linateos "300" järg ja eellugu samal ajal. Nagu võib arvata, on linalugu tohutult võimas stiilne spektaakel, mille kõige suurem pluss on visuaalne võimekus ja eepiline muusika. Kolmemõõtmeline verevalamine, lõputu madin, karjumisrohke dialoog ja tugevalt šovinistlik stsenaarium on täpselt sellised nagu oodatud. Äärmiselt jõhker madin ja mehised poolalasti mehed, pidevalt aeg-luubis ja kiiresti liikuvad liigutused, dramaatilised kukkumised ja lõhkumised, suured ja ilusad naiste rinnad, imelised kostüümid, tõetruu grimm ning ülevõlli keeratud karakterid on musternäidis tugeva produktsiooni võidukäigust kesise stsenaariumi üle. Eepilisel filmil ei olegi sisu tarvis.


Tehniline suutlikus ja võimekus ongi selle teose võtmesõnad ning tugevused, millele mängitakse. Kahjuks on aega nüüdseks nii palju mööda läinud, et see, mis oli originaalne ja huvitav aastal 2006, ei seda enam nüüd, kaheksa aastat hiljem. Praegused standardid on natukene kõrgemad ning enam ei imponeeri suhteliselt kesine rohelisel taustal filmitud tegevustik, liigne digitaliseerimine ja veidralt purskav veri. Selge on see, et palju asju on tahtlikud ja meelega üle paisutatud, mis on tegelikult hea, sest näitab tegijate soovi seda projekti mitte eriti tõsiselt võtta. Paraku kaotab film tugevalt aeg-luubi liigsest kuritarvitamisest filmimaailmas ning originaalse ja uudse tunde kadumisest, mis olid olulised aspektid esimese filmi õnnestumisel.

Probleemid kahjuks ei lõpe ainult tehnilise poole peal, vaid kanduvad edasi ka karakteritele, näitlejatele ning käsikirjale. Karakterid ei ole enam nii huvitavad kui seda on spartalased, kuid teistsugune lähenemine annab neile inimlikuma ja mõistlikuma kuju. Tervel räägitaval lool on seekord teistsugune toon ning kogu tegevustik on jutustatud teise nurga alt, pannes rohkem rõhku karakterile, poliitilise poolele, inimlikkusele, kuid on vähem emotsionaalne, maskuliinsem ja julgem. Väga väsitav on liiga pikk algus, lõputu tausta seletamine ning Lena Headey narratsioon, mis kohe kuidagi ei vähenda segast algust.



Themistokles ei ole kaugeltki niivõrd huvitav karakter, kui seda on kuningas Leonidas. Sullivan Stapleton ei oma pooltki sellist sarmi, mis on olemas Gerard Butleril ning kõige suurem probleem on näitleja suutmatus oma rolli välja mängida. Teoses on üllatavalt palju dialoogi ning emotsionaalset inimsuhet, mis on selgelt üle mehe võimekuse näitlejana (suutmatus hoida kõhulihast punnis ja näidelda samal ajal). Stapleton siiski on suurepärane kehaline näitleja, tehes veatult kõik võitlusstseenid ning kandes ette motiveerivad pikad monoloogid, ei pea vaataja panema enda usutavust proovile. Rodrigo Santoro kehastatud Xerxes ei ole selles filmis prominentne karakter, seega teda näeb ekraanil väga vähe. Ilus prantslanna Eva Green teeb Artemisia rollis tõeliselt paeluva töö ning ainuüksi juba selle naise pärast tasub filmi vaatama minna. Tema ekraanil olek on tõeliselt mõnus vaatepilt, olles totaalselt üle võlli antagonist, saab naine enda rolliga hakkama veatult. Täiesti usutav on naise iha värskelt maha võetud pea suudlemisel, vastaste kindraliga seksimisel, enda kuninga manipuleerimisel või Pärsia kindralide hukkamisel. Tema karakteri Artemisia taustalugu on väga tume (natukene provotseeriv meenutuste lõik) ning samas sedavõrd haarav, et on raske naisele mitte kaasa elada.

Kokkuvõtteks ütlen, et "300: Impeeriumi sünd" ei astu eelmise filmiga seoses sammu tagasi, jäädes suhteliselt samale tasemele. Miinuseks on teistsugune suund, toon ja vaatenurk, mis ei sobi sellise eepilise ülesehitusega kõige paremini. Vaataja jaoks jääb see film kahe vahele - kas armastab või vihkab, sest liigne madin võib motiveerida või väsitada. Kindlasti tahan kiita tegijad eelmise filmi populaarsete momentide sisse panemise eest, kuid natukene nahutada veidra seksistseeni eest, mis oma huumori ja ebavajaliku alastusega tõmbas loo tuumast ja tempost eemale. Tegelikult on selle filmiga väga lihtne - kui meeldis "300", siis meeldib ka see film. Nüüd jääb üle oodata juba planeeritavat kolmandat osa, kuid seniks sooviksin näha eepilist neljatunnist teost, mis kahest filmist kokku pandud!!!
Linateosele hindeks annan seitse punkti.

www.filmiarvustus.eu

Toimetas: Kaido
10. märts 2014, kell 13:31