Disney paari aasta tagune "Rapuntsel" on nakkavalt lõbus ja üllatavalt liigutav muinasjutufilm, aga sellel on kaks puudust, mida võib olla raske ignoreerida: laulud on pööraselt igavad ning Rapuntseli disain häiriv, sest ta on midagi naise ja lapse vahepealset ning kuna tüdruku (või... neiu?) täpset vanust ei reedeta, tekitab see ebamugavust. "Lumekuninganna ja igavene talv" puhul on mõlemad probleemid elimineeritud.

Mitte ainult ei ole filmilaulude valik küllalt mitmekesine, et tahta soundtrack muretseda - hitil "Let It Go" on lootust saada antud kategoorias Oscar. Süžee ja ülesehituse poolest on "Lumekuninganna ja igavene talv" üsna klassikaline Disney film: konflikte põhjustavad perekonnasisesed pinged ning lähedaste võõrandumine teineteisest, meeletutesse seiklustesse sattuval tütarlapsel on paar süütut tolast kaaslast ning vahepeal tegeldakse hämmastava maagiaga või jäetakse kõik kus seda ja teist, et esitada mõni laul kas taevalaotuse all või röögatus jäises lossis.

Kui seiklus pärast kohmakat, kiirustatud sissejuhatust hoo kord sisse saab ning sellesse ka jäämüüja Kristoff, tema põhjapõder Sven ja lobamokast lumememm Olaf (filmi naljakaim kuju) kistakse, muutub "Lumekuninganna ja igavene talv" ootuspäraselt lõbusaks. Juba pikki aastaid Disney's tegutsenud Chris Buck ja uustulnuk Jennifer Lee ("Lammutaja Ralf") on seadnud sihiks selle eriliselt jäise filmiga publikute südameid soojaks teha ja see neil ka õnnestub, sest tegelaste iseäralik iseloom ja omavaheline keemia on nõnda hea.

Tavaliselt esineb just animeeritud filmide puhul, et publik lihtsalt ei häbene südamest naerda ja "Lumekuninganna ja igavene talv" pole erand. Ehkki filmi ei saa just lühikeseks nimetada, moodustavad hoogsad episoodid trollide või lumest hiiglasega päris suure osa kestusest, nii et filmi lõpp jääb kole üürikeseks (ega liiguta selle tõttu nii palju kui võiks) ja osad asjad lihtsalt arusaamatuks - näiteks ei selgitata lähemalt Kristoffi jäämüüja-ametit ning Olaf ei paista alguses teadvat, et päikese käes ära sulaks, ent pole hiljem jahmunud, kui see põleva kamina ees juhtuma hakkab.

Teatavast ebaühtlusest ja tüüpiliselt ärritavast 3D'st hoolimata võib "Lumekuningannat ja igavest talve" nimetada aasta 2013. aasta tugevaimaks arvutianimatsiooniks. Mis 3D'sse puutub: nagu varemgi ette tulnud, võtsin vahepeal mõneks ajaks prillid ära, et filmi värve ka näha. Sama valiku oli teinud ka mu kõrval istuv poiss. Mispärast peaksin ma pileti eest rohkem maksma, et kanda ebamugavaid prille, mis filmi enamjaolt lihtsalt tumedamaks teevad?

Ralf Sauter
rlfstr.blogspot.com/2014/01/frozen-2013.html

Toimetas: Ralf
26. jaanuar 2014, kell 09:05