Loe üheksale Oscarile kandideeriva suurteose "12 aastat orjana" arvustust. Tõsielul põhinev lugu räägib kodusõja aegsest Ameerikast, kus New Yorkist pärit vaba must mees Solomon Northup satub halva juhuse tahtel orjanduslikku lõunasse 12 aastaks orjaks.

Filmi lavastaja Steve McQueen on varasemalt teinud kõigest kaks täispikka filmi, kuid mõlemad on täisväärtuslikud ning meeldejäävad teosed. Mehe 2013 aastal valminud film "12 Aastat Orjana" on üks enim kõneainet ja kiituste laviine pakkunud film. Igasuguste auhindade nominatsioonide nimekirjad sisaldavad päris uhkelt selle filmiga seonduvad meeskonda, seega on reaalne ka päris mitu Oscarit. Film põhineb samanimelisel romaanil, mille kirjutas Solomon Northup aastal 1853.

"12 aastat orjana" räägib vabast mustanahalisest mehest nimega Solomon Northup. Ta on haritud, andekas ja ettevõtlik perekonnainimene New Yorgi põhjapoolsest osast. Juhuslik kohtumine kahe mehega, kelle pakub huvi mehe suurepärane oskus viiuliga viib mehe orjakaubanduse keskele, kus ta müüakse vale nime all orjaks. Seal veedab mees enda isiklikus põrgus 12 pikka ja rasket aastat.



Tunnistan ausalt, et selline nimi nagu Chiwetel Ejiofor (peaosa täitja) oli minu jaoks enne seda filmi täiesti võõras. Olen seda nägu näinud paljudes filmides, kuid just see film kannab mehe kaardile ja vaatajate südamesse ning garanteerib, et tema nimi oleks graveeritud parimate näitlejate sekka. Tema kehastatud Solomon (ori Platt) on terve film ekraanil. See on mehe enda poolt räägitud häirivalt tõetruu lugu, millele Ejiofor lööb elu sisse ning hoiab tervet seda linateost enda vaevatud õlgadel. Teose lavastaja Steve McQueen ja stsenarist John Ridley toovad ekraanile järjekordse väga vähe räägitud loo USA ühest kõige piinlikumast ajaloolisest perioodist. Tegemist on kindlasti vägagi tõetruu orjanduse kujutamisega, mis mitte mingil juhul ei vabanda enda julmust, vaid ütleb otse ja ilustamata, et täpselt nii hull see asi tollel ajal oligi.

Film on visuaalselt väga geniaalne ja hästi mõnus vaadata. Tahaksin isegi öelda, et sujuv ja lihtne vaatamine (kui hetkeks sisu mitte arvestada). Oma ajastutruus kostüümides, võttekohtades ning totaalses meistriklassis olevate näitlejatega on film väga tugev ja väärt suurendatud tähelepanu. Eriliselt võimsad on vahepealsed monoloogid, millega eriliselt hakkab silma Michael Fassbender. Mees on sedavõrd osav ja usutav näitleja, et tema kehastatud puuvilla istanduse omanikku lihtsalt peab põlgama. Lavastaja on oma ülesannete kõrgusel ning oskab vaatajalt emotsioone meelitada. Mehe kõige võimsam ja kõnekam moment on stseen, kus ori Platt ripub köis ümber kaela selliselt, et varbad on vaevu maas. Kõik toimub ühes pikas võttes, kus keegi ei pööra tähelepanu, kuniks mees piinleb. Teine meeldejääv ja kõnekas koht on orja Patsey piitsutamine ja sellega kaasaskäiv graafiline kontekst.

Minu jaoks on filmist puudu inimlikkus ja korralik siduvus erinevate segmentide vahel. Kogu narratiiv tundub väga robotlik, mis kõik on kümneminutliste episoodidena erinevatest katsumustest mehe elus, kuid need ei jookse omavahel kokku ega tekita tervikut. Samuti ei õnnestu filmil saavutada naturaalset ja puhast emotsiooni, mis paneks mind seda filmi armastama. Terve sisu on lavastud tuntava survega, mis tahab minus tekitada süümepiinu sellega, et filmi mitte armastades olen rassist ja orjanduse pooldaja. Lisaks on tunda sellist Ameerika tsensuurilist pehmust ja patriootliku uhkust, mis tõmbas filmist väga kiiresti eemale. Harjunud ja karastunud eurooplasele ei ole see film midagi muud kui kohati natukene igav, liiga pehme ja tagasihoidlik ning väga palju kordi nähtud tundega. Filmi ebaõnneks tuli eelmisel aastal välja kaks küll teistsugust, kuid palju paremat selle teemalist filmi nimedega "Lincoln" ja "Django Unchained".

www.filmiarvustus.eu

Toimetas: Kaido
24. jaanuar 2014, kell 10:35