Loe skandaalse lavastaja Lars von Trieri uusima filmi "Nümfomaan" arvustust. Film on pööraselt poeetiline lugu ühe naise erootilisest teekonnast, mida jutustab end nümfomaaniks tembeldanud peategelane Joe (Charlotte Gainsbourg).

Seksisõltlane ja tõenäoline nümfomaan jutustab enda kasvamise ja seksuaalsete seikluste lugu.

Milline filmisõber ei oleks sellest filmist või selle lavastajast Lars von Trierist kuulnud? Mees oskab tekitada palju kõmu oma provokatiivsete, kuid alati äärmiselt stiilirikaste teostega. 2014 aasta alguses jõuab Eesti kinodesse mehe järgmine suurejooneline teos, mis on tema tuntud "Depressiooni Triloogia" kolmas film. Triloogia eelmised filmid on "Antikristus" (2009) ja "Melanhoolia" (2011). Koos Taani lavastajaga on tagasi ka kõikides triloogia filmides figureerinud Charlotte Gainsbourg, kes teab, mida von Trier enda veidras nägemuses soovib. Triloogia viimane film "Nümfomaan" (2013) jõuab meie kinodesse kahes osas, millest kumbki natukene üle kahe tunni pikk. Samuti näeb terve maailm kõigepealt neljatunnist tsensuuritud versiooni, millele järgneb varsti viie ja poole tunnine täispikk ja lõikamata versioon (ootan juba). Sellele filmiseansile minnes peaks arvestama, et tegemist on täiskasvanutele mõeldud teosega, mis kohe kindlasti ei ole kerge ja lihtne meelelahutus. Kindlasti arvestage, et alljärgnev analüüs on mõlemast filmist (245 min versioon) ning kindlasti sisaldab väikeseid spoilereid nii esimesest kui ka teisest filmis. Luban, et kõik olulise ja ootamatu filmi sisu jätan jutust välja.

Film algab kõrvalisel tänaval, kus liigub üksik vanamees Seligman (Skarsgard). Ta näeb majade vahel lebamas peksa saanud naisterahvast. Naine keeldub abist, kuid palub tassikese teed, mille peale mees viib naise tuppa ja paneb sooja teki alla. Naise nimi on Joe ning mehe päringule, et mis temaga juhtus, otsustab naine alustada algusest, korrutades, et ta on halb inimene ning tema lugu on pikk ja ebameeldiv. Vanamees on rahulik ning vastab, et pikad lood temale meeldivad. Joe alustab oma lapsepõlvest ning selliste sõnadega: "Avastasin oma tussi kaheaastaselt!"

Seligman: "During the whole of a dull, dark, and soundless day in the autumn of the year, when the clouds hung oppressively low in the heavens, I had been passing alone, on horseback, through a singularly dreary tract of country; and at length found myself, as the shades of the evening drew on, within view of the melancholy House of Usher."

Enne alustamist kordan veel üle, et järgnev analüüs sisaldab palju väikeseid spoilereid mõlemast filmist, ilma milleta kahjuks ei saa seda arvustust kirjutada. Kindlasti jätan välja filmi lõpu ning igasugused vahepealsed tähtsad ja olulised pöörded. "Nümfomaan" ei ole kohe kindlasti pooltki nii hull kui ma alguses kartsin, kuid kindlasti mitte ka sedavõrd leebe, et oleks sobilik igale inimesele. See vastuoluline film hoiab endas Taani provokaatori hinge ja eelnevatest filmidest välja paistnud talenti täie hiilgusega. Sarnaselt eelnevate filmidega triloogias sarnaselt on ka see film ülbe, üleoleva ning lookleva narratiiviga, millest on lühikest kokkuvõtet täiesti võimatu teha. Tegemist on filmiga, mida saab teha ainult Lars von Trier.

Filmi tuumaks on seksisõltuvuse uurimine ja lahkamine, mis on sügavalt analüütiline, seletav ning praktikarohke. Filmis on ohtralt seksi, mis on kohati simuleeritud ja kohati täiesti reaalselt pornograafiline. Igasugused paljastatud kehaosad on pidevalt ekraanil. Vaatamata oma suurele seksuaalsele sisule, ei tundu film kordagi erutav ega seksikas, vaid pealispindne ja kurb sisemise õnne otsimise lugu. Tuletan meelde, et räägin hetkel tsenseeritud versioonist, seega ei kujuta ette, mis ootab ees täispikas lõikamata versioonis. Tegevustik filmis on jagatud kaheksaks erinevaks peatükiks, millest esimeses filmis on viis ja teises kolm. Kõik peatükid on Joe meenutus kui jutustab oma lugu juudist ateistile Seligmanile. Iga peatükk on nagu eraldi film, mille stiilid ja ekspluatatsioon muutub koos eklektilise muusikavalikuga.

Film oma sisus ei ole kerge, mida peaks nüüdseks juba von Trieri filmist ootama. Algusest kuni lõpuni oma neljatunnises kestvuses ei ole film alati usutav, narratiiv suuremas osas täiesti naeruväärne ning alati tugevalt provotseeriv ja publiku tagasisidele mängiv. Kindlasti ei saaks öelda, et film on nauditav, oma teatud haiglases maailmavaates on see tegelikult isegi eemaletõukav. Von Trierile omaselt ei tehta filmis mingeid kompromisse ega otsita ühtegi vabandust näidatud loole. Vaatamata kõigele on see film veel lisaks perversselt humoorikas ning sadistlikult kurb ning olen iga kell nõus seda uuesti vaatama.



Charlotte Gainsbourgi (Stacy Martin nooremana) kehastatud Joe on väga tundetu ja robotliku olemisega. Temal puudub igasugune elurõõm ja flirtivus, mis saadab samasuguses rollis olevaid mehi (naistemehed). Meestega manipuleerimine ja magamine on muutunud täiskohaga töökohaks, millest on igasugune kirg kadunud. Neljatunnise kestvuse juures ei näe Joe'd kordagi ilma seksuaalse kontekstita (välja arvatud peatükk neli, mis räägib tema isa surmast), mistõttu on puudu igasugune sügavam pilk naise tunnetesse ja iseloomu. Välja paistab ainult ahne ja isekas nartsistlik kergesti ununev naisterahvas, kes ei usu armastusse ("Love is just a lust with added jealousy").

Juba väga varakult alustab film publikule ebamugavuse loomisega. Filmis on stseen, kus väikene Joe ja tema sõbranna B on kusagil 7-aastased tüdrukud. Nad on vannitoas ja võtavad püksid jalast ära, lasevad põranda märjaks ning siis hõõruvad ennast nagu "konnad" vastu põrandaplaate. Seda saadab lähivõte noore tüdruku mõnulevast näost, mis selgelt peaks olema ebamugav iga täiskasvanud inimese jaoks. Sealt edasi näeme väga kiiresti kuidas Joe kaotab oma süütuse kolme tõukega eest ja viie tõukega tagant Shia LaBeoufi karakterile Jerome, kes on filmis üks enim ekraaniaega saav näitleja. Film teeb selgeks, et naisel on palju partnereid omapärasel viisil - lastes mõnda aega erinevatel peenistel suurelt mööda ekraani olla samal ajal kui Joe taustal jutustab kõikidest erinevatest peeniste järgi jaotatud kategooriatest, mis ta meestele on pannud.

Kindlasti ei ole see film mitte kordagi igav. Vahepeal tuletan meelde, et "Nümfomaan" on üks aasta 2013 parimaid filme. See on suur segu erinevate žanride ja ideoloogiate vahel, mis oma meeletu narratiiviga hoiab tempo ja tegevustiku koos pingega totaalses tipus. Üpris loogiline on see, et oma pseudoreligioossetes motiivides ning anarhilistes pornograafilistes seksstseenides ei ole see film igale maitsele. Von Trier on väga tark mees ning seda on käsikirjast hästi tunda. Tema kirjutatud lugu on intellektuaalne, mis igas momendis ja stseenis on väga õpetlik, seda nii otseses kui kaudses mõttes. Otseseks õppetunniks on Seligmani karakter, kellele Joe oma lugu räägib. Tema on filmipubliku ja Joe vahendajaks, kes leevendab graafilist sisu kalapüügi metafooridega, klassikalise muusikaga, matemaatikaga ning muude suvaliste faktidega. Mees annab puhkust rääkides Edgar Allan Poe loomingust ja surmast, Thomas Manni filosoofiast ning veel paljudest muudest asjadest. Tema karakter toob ekraanile kriipsud ja arvutused, muutudes kohati vägagi koomiliseks.

Seligman (judaismis tähenduslik nimi) on selle filmi kõige kergemini meeldiv tegelane. Mees on selgelt väga tark, palju lugenud ning oma veendumustes kindel. Tema toob sisse palju vajalikku arutelu ning küsib Joe käest õigel ajal küsimusi, seab tema lood kahtluse alla ning lõpuks langeb ka ise Joe ohvriks. Tema esimene reaktsioon Joe jutule on mehe hea kirjeldus: "I like long stories" või "This is beginning to amuse me!". Hiljem suudab mees publikut naerutada enda fantaasiatega Joe haridusest ning muust, lisaks ütleb mees välja enda nägemuse oma füüsilise atraktiivsuse kohta: "There's nothing sexual about me!", mis hiljem võtab endale väikese elu täiesti omaette.

Teatavasti on Trieri filmid vabad igasugustest reeglitest ja piirangutest, jättes sisu ja välimuse täiesti alasti. Sedaviisi võtab mees läbi väga mitu ja mahukat teemat, mis tavafilmid ajaks keema. Näiteks toob lavastaja toob ekraanile noored tüdrukud, kellel on satanistlik armastusevastane liikumine, kes teevad seksmänge ja masturbeerivad koos. Samuti on Joe süütuse kaotamine selgelt pedofiiliamaiguline tema vanuse tõttu. Filmi üheks kõige võimsamaks stseeniks on polüfoonia viiendas peatükis, kus Joe räägib kolmest armukesest, kes kõik rahuldavad naise erinevaid vajadusi. See väga humoorikas ja tohutult andekas osa filmist on totaalne filmikunsti tipp ning ainult kinnitab selle filmi taset ja von Trieri talenti.



Filmi suureks miinuseks on moment kui Joe räägitud lugudes asendub noor nümfomaan Martini kehastuses vanema Gainsbourgi vastu välja. See juhtub kuuendas peatükis, mis räägib valu ja seksuaalsuse seostest. Kahjuks sealt edasi on tunne, et film liiguks tagasi juba tuldud teed pidi ning pidevalt oli tunne, et vaataks jälle "Antikristust". Väga tugevaid paralleele on igas peatükis kuni ootamatu lõpuni. Eriliselt tuleb see välja just kuuendas peatükis, kus keskne teema on sadomasohistlik piinamine, mis toob ekraanile mõned väga võikad stseenid. Naise piinajaks ja avaruste laiendajaks on Jamie Bell ehk K. Erinevalt enamustest kuulsustest, saab mees üllatavalt pikalt olla ekraanil. Seal on lisaks veel äärmiselt sarnane stseen "Antikristusest" koos beebiga, kuid õnneks leebem oma tulemuses. Lisaks on veel üks vägagi koomiline kolmekas Joe ja kahe mustanahalise armukese vahel. Kuuendas peatükis toimub oluline moment Joe elus kui ta avastab, et tal enam ei ole meeste üle kontrollis, vaid ta on hoopis nende vang, sest meestel on midagi, mida tema väga vajab. Erinevad piinamismängud ("silent duck") õpetavad Joe'le olulisi omadusi, mida hiljem filmis väga julgelt ära kasutab.

Uma Thurman astub filmis ülesse ühes segmendis, kus kehastab Mrs. H nimelist naist. Joe on naise abielu lõhkunud ning Mrs. H tuleb koos oma kolme noore pojaga vaatama, kus ja kuidas nad elavad. Tegemist on selle filmi kõige naljakama ja samas kõige kurvema stseeniga, mis naerutas mind terves oma kestuses (umbes veerand tundi). Samuti käib filmist läbi Udo Kier, kes kehastab ettekandjat restoranis. Selles lühikeses segmendis topib Joe endale pikad lusikad tuppe ning üritab nendega söögikohast välja kõndida samal ajal kui need vaikselt välja põrandale kukuvad. Jean-Marc Barr astub ülesse kui võlgnik, kes peab "taluma" ebatavalist ülekuulamist. Connie Nielsen on Joe ema rollis, kes kordagi ei ütle midagi ning saab ainult mõned sekundid ekraaniaega. Christian Slater kehastab Joe isa, kellel on ebatervislik huvi puude ja metsa vastu. Tema saab rohkem ekraaniaega terves peatükis, mis keskendubki ainult Joe isa haiglas veedetud ajale. Willem Dafoe astub ülesse kui tööandja, kes hindab Joe võimeid kui naine, andes naisele lõpuks elukutse (võlgade koguja ja ülekuulaja), millega korralikku raha teenida. Tema segmendist tuleb ka noor Mia Goth, kes haakub Joe külge kui noor õpilane. Nende vahel on samuti paar väga provokatiivset stseeni.

Kogu seda tohutult pikka, sisutihedat koletisfilmi suudab Trier hoomata hämmastava graatsiaga, ilma teost üle keetmata, suutes väga õhukesel jääl pinnale jääda. Romaanilik peatükkide ülesehitus, anekdootiline rikkus, tundlikkus erinevate eluetappide suhtes, diskutiivne ja reaktsiooniline lahendus, seksuaalselt eksplitsiitne sisu ja väga kunstiline kompositsioon teevad sellest kindlasti ühe meeldejäävaima filmi, mida keegi saab oma elus vaadata. Kahjuks ei ole see film sedavõrd hea ja visuaalselt ilus kui oli "Melanhoolia" (minu jaoks mehe parim teos), kuid totaalne õnnestumine ikkagi. Film ei ole kõigile ning kindlasti mitte noorematele kui 16 aastat. Ise ootan juba täispikka ja lõikamata versiooni. Kindlasti tahan veel kiita "Rammsteini" muusika kasutamise eest, mis on alati igale filmi plussiks!

www.filmiarvustus.eu

Toimetas: Kaido
8. jaanuar 2014, kell 19:43