2013. aasta PÖFFil näidatavate filmide arvustusi.

"Tapa oma kullakesed" (2013) Maitsekas draama sellest, kuidas olulisse 20. sajandi kirjanduslikku liikumisse - Beat Generationisse - kuulunud vabamõtlejad 1944. aastal New Yorgis kohtusid ning üheskoos ratsionaalse mõtlemise ja tsensuuri vastu impulsiivselt mässama asusid. Filmi elegantne, kuid pretensioonitu stiil on sisuga suurepärases kooskõlas ning osatäitjad imetlusväärsed isegi juhul, kui vaataja peaks hästi teadma näiteks Jack Kerouac'i või William S. Burroughsi äratuntavat kõnemaneeri - Ben Foster suudab muljetavaldavalt matkida viimase monotoonset kurguhäält. Esiplaanil see-eest andekas Dane DeHaan Lucien Carrina (grupi hing, kes on oluline lüli filmis teisejärguliseks jäävas tapatöös) ning pärast Harry Potteri kehastamist riskantseid rolle otsiv Daniel Radcliffe tulevase kuulsa poeedi Allen Ginsbergina. "Kill Your Darlings" elab justkui oma peadpööritavalt pingsat elu ja innukad noored näitlejad on südameks.

"Lapse poos" ("Pozitia copilului", 2013) Veidi õhuke, aga psühholoogiliselt põnev draama jõukast naisest, kes näeb võimalust irdunud täisealine poeg ümber enda sõrme keerata, kui tolle süü läbi sureb maanteeõnnetuses väike poiss. Emal on deemonlikud varjundid, kuid tingituna vahetust seotusest tragöödiale järgnevate oluliste asjaajamistega kandub temale ka suur osa süütundest ja vajadusest andestuse järele. Et film oleks realistlik ega lubaks tegelastele hetkekski privaatsust, on see üles võetud käsikaameraga, mis muutub ruttu üksluiseks ja on seega põhiliseks filmi kahjustavaks teguriks; vähesed tehnilised komponendid kompenseerib aga tegelastevaheliste suhete korralik dünaamika ning kalkuleerivat ema kehastav Luminita Gheorghiu, kes ei lase filmil koost laguneda.

"Ringid" ("Krugovi", 2013) Pärast filmi lõppu alanud visa aplaus andis mõista, et publikul õnnestus sellest kõik väärtused kenasti üles leida, isegi kui süžee ei pane tingimata tooliäärest kramplikult kinni hoidma või pisarate pühkimiseks salvrätikut haarama. Trumpideks on kaasa mõtlema utsitav struktuur ja Srdan Golubovic'i imetlusväärne lavastajatöö, tänu millele mõjuvad maaliliselt ka stseenid, mille tegevus toimub hallides kivimajades või nende ümbruses. Erinevaid võttepaiku on maksimaalselt ära kasutatud, toomaks efektiivselt ekraanile leidlikult ehitatud lugu, mille lihtne ja loogiline lõpp paneb hinge hetkeks kenasti hõõguma. Mõrva ja vägivalla puhul kiputakse ikka ja jälle rääkima tagajärgedest, kuid pahatihti unustatakse, et need ei pruugi alati olla halvad.

"Teisik" (2013) Jutustamaks üksildust ja olemist puudutavat lugu, on "The IT Crowd'ist" tuntud Richard Ayoade oma teises mängufilmis loonud retrohõngulise düstoopia, kus naeratamast keelduvaid inimesi ümbritsevad hiiglaslikud supiautomaadid, undavad kompuutrid, kopitanud lauad ja - mis kõige hullem - ähvardav hämarus. Lisagem juurde David Lynchilt laenatud tontlik atmosfäär ja tulemuseks on üpris omanäoline film, milles olme on väga košmaarne. Ometi jätab "The Double" pseudointellektuaalse ja mitmepalgelise mulje: esitatavatele eksistentsialistlikele küsimustele otsitakse vastuseid otsekui möödaminnes ja žanrit määratleda on keeruline, sest kafkaliku painaja kohta on selles üllatavas koguses kuiva huumorit. Filmi aitab köitvaks muuta endale sisendamine, et Ayoade püüab näidata, milline on reaalne maailm läbi äärmiselt üksiku ja tõenäoliselt vaimuhaige inimese silmade.

"GLORIA" (2013) Filmi vaatama suundudes tabasin end mõttelt, et söön enda salli ära, kui selles ei kuulegi Laura Branigani vana ekstaatilist hitti "Gloria". Kuulis küll, muidugi kuulis! Hispaaniakeelset versiooni pealekauba! Ja osa publikust plaksutas kaasa ka! Terve film on üks elujaatav happy pill kaunist Tšiilist, kuid sellest saab ja tasub ka kõnelda kui suhtedraamast, mis püüab vihjata, et vanemas eas inimesedki võivad armastuse lahinguväljal käituda lauslapsikult. End vabalt ja vallatult tundev Paulina García särab nimitegelasena kui täht taevas, pudelipõhju meenutavate klaasidega prillid ees ja kõik tantsuliigutused selged. Hea rütmi ja küllaltki keeruka tundemaailmaga hõrgutis.

"NEBRASKA" (2013) Kellele Alexander Payne'i ("Sideways") filmide kurbnaljakas toon ja sardoonilisevõitu tegelased juba tuttavad on, võivad aimata, mida režissööri minimalistlikust road moviest oodata tasub, kuid lisaks ootuspärasele südamlikkusele ja terasusele väärib "Nebraska" puhul äramärkimist ka tugevalt nostalgiline meeleolu, mis muudab filmi jumekaks ja kuidagi universaalseks. Igati õigustatult on pälvinud palju heakskiitu karakternäitleja Bruce Dern, kes kehastab napisõnalist ja nõdrameelset Woodyt. Selle väeti tegelase käitumine ja olek on pealtnäha kerglased, kuid Dern suudab ta muuta nukraks, salamisi väärikaks ja päris pagana naljakaks. Filmi keskosa võinuks Payne kompaktsuse huvides küll kärpida, kuid tema "The Descendants"-ile teeb "Nebraska" silmad ette. Paneb muhelema ja natuke nõelab ka.

- Ralf Sauter

Toimetas: Ralf
29. november 2013, kell 11:46