2013. aasta PÖFFil näidatavate filmide arvustusi.

"Frances Ha" (2012) Ühe tähelepanuväärseima independent-filmide tegija Noah Baumbachi uusim dramedy on võrdlemisi edukas katse matkida Woody Alleni "Manhattanit", mis pole ehk sugugi halb käik, kuna Baumbachi tegelased on sarnaselt Alleni omadele üpris ekstsentrilised ja neurootilised ning must-valge pilt on lihtsalt kuidagi kutsuv ja värskendav. "Frances Ha" huumor on delikaatsem ja kergem kui režissööri eelmistes filmides, mis on tõsisemad, süngemad ning ebamugavamad, kuid selle tõttu jälle elulisemad. Taotluslik või mitte - veidi sitcomilikum lähenemine ei tähenda, et film poleks osav, täiskasvanulik portree 27-aastase segaduses naise (igapäeva)elust.
LINASTUB VEEL: VÄLJA MÜÜDUD

"Igaühel oma lugu" (2012) Kanada näitlejanna Sarah Polley on nüüd üks vähestest, kes saab õigustatult öelda, et on ainult enda pereliikmetega läbi viidud intervjuudest ja koduvideodest kokku pannud tõeliselt köitva ja kõigi inimeste südameid võitva dokumentaalfilmi, sest - nagu igaühel meist - on kaamera taga püsival Polley'l ja ta perekonnal lugu, mida vesta. "Stories We Tell" pole aga kõigest nüri fotoalbumilappamine, sest režissöörina on Polley (kes teab isegi, et ainult vestmisest jääb väheks) mänglev ja intuitiivne, pannes filmi suunda muutma täpselt siis, kui näid kõike ette aimavat. Päevavalgele tulevad valusad perekonnasisesed asjad, mille avalikustamine nõuab üksjagu vaprust, kuid mis kõige olulisem - need aitavad tugevdada filmis esinevate inimeste vahelisi suhteid ning näidata, kui ebausaldusväärsed võivad mälestused tegelikult olla. Ei ole filmi suhtes nii entusiastlik, kui paljud seda taevani kiitnud kriitikud, kuid vaataks meeleldi korra veel.
LINASTUB VEEL: 18.11 19:00 SOLARIS KINO / 21.11 22:00 CC PLAZA



"Inglite ekstaas" (1972) Meie kultuuriruumi mõistes üsna esoteeriline ja krüptiline film, mis kõige sobilikum neile, keda kütkestab friigikino (või konkreetsemalt pinku eiga), ent kuna tänavu saab PÖFFil näha kahte uuemat Koji Wakamatsu linateost, aitab see ka aimu anda, milliseid ideoloogiaid võib leida 50 aastat tegutsenud režissööri varasematest filmidest. Revolutsionääride salga tegemistest pajatavas "Inglite ekstaasis" on üsna vabakäeliselt kombineeritud softcore-porno ja tugevalt poliitiline lugu, nii et see pole just igale maitsele. Küll aga paneb tähele, et täiesti sobivalt on selle must-valge filmi tegemisel lavastajagi mõelnud kui anarhist: paar stseeni on näiliselt ilma põhjuseta värvilised ning montaaž siin-seal päris "plahvatuslik". Seks, õhkimised ja hullutav muusika moodustavad kentsaka kaadervärgi, mida vahval kombel näidatakse PÖFFil muldvanalt filmilindilt.
LINASTUB VEEL: 19.11 23:00 - SOLARIS KINO

"Llewyn Davise ballaad" (2013) Melanhoolne ja lummav väike jalutuskäik 1961. aasta Greenwich Village'is, kus ots otsaga kokku saav folklaulja püüab edu ja tunnustust leida, maadeldes samal ajal isiklike muredega. "Inside Llewyn Davis" on vendade Coenite üks tundlikumaid töid: tasane portree härdunud hingega muusikust, kes tammub päevast päeva New Yorgi külmadel tänavatel ning väisab kohvikuid ja tuttavaid, kes juba harjunud teda ööseks enda juurde lubama. Nimitegelast mängiv Oscar Isaac on senise karjääri jooksul töötanud nii mõnegi prestiižsse režissööriga, kuid särada pole see kastanpruunide silmade ja huvitava tämbriga näitleja varem saanud. Tänu ilmekusele on ta Llewynina suurepärane, kuid tagasihoidlikuvõitu stsenaarium ei koorma teda ka kuigi palju. Viimastel aastatel on Coenite filmides muutunud aina esiletükkivamaks dialoogi teatav kõnekeelsus ja tegelaste ekstsentriline, veidi ebamugavusttekitav käitumine. "Inside Llewyn Davise" puhul kipub see nii mõneski stseenis lausa domineerima. Film pole nii dramaatiline kui ehk tahaks, kuid tundelaad on ühtlaselt õrn ja pehme ning fantastiline operaatoritöö ei luba seda hetkekski unustada. Coenite parim since "No Country for Old Men".
LINASTUB VEEL: 24.11 20:15 SOLARIS KINO / 28.11 21:45 EKRAAN / 01.12 22:00 CC PLAZA



"Kass Oggy ja kurjad prussakad" (2013) Täispikk joonisfilm, mille tegelasteks eestlastele juba ammu tuttavad Oggy ja kurjad prussakad. Vaataja tähelepanu püütakse hoida kohati päris nutika visuaalse huumori, joonissarjast tuttava slapsticki ning mitmesuguste tegevuspaikadega (Oggy seikleb džunglis, kosmoses, 20. sajandi alguse Pariisis ja mujalgi). Karakterite mõtteid antakse ilma dialoogita pädevalt edasi, kuid suur osa süžeekäikudest on üsna loogikavabad, muutes filmi jälgimise mõttetult keeruliseks. Võõrastavalt võivad mõjuda mõned selgelt seksuaalse alatooniga stseenid, millesuguseid USA animatsioonides kohe kindlasti ei kohtaks, ja episood kolmemõõtmelise Oggy'ga. Animatsioon ise on aga elav ja värviline ning meenutab veidi meie enda Heiki Ernitsa loomingut. Üldiselt on palju paremaid näiteid joonisseriaalide põhjal tehtud mängufilmidest, olgu selleks siis "The Simpsons Movie" või "Beavis and Butt-Head Do America".
LINASTUB VEEL: 24.11 16:00 SOLARIS KINO

"Eikellegi tütar Hae-won" (2013) Mikroskoopilise rahasumma eest tehtud monotoonne melodraama, mis ei suuda lihtsat vormi suurt millegagi kompenseerida. Autor Sang-soo Hongi märkimisväärseimaks oskuseks paistab just kirjutamine olevat, sest filmi ainus tugipunkt on malbe, aga vaimukas dialoog. Muuga filmil silma paista ei õnnestu; tõtt-öelda pani selle teatraalsus ja passiivsus nii mõnegi väljapääsu poole sammuma.
LINASTUB VEEL: 20.11 17:00 SOLARIS KINO

- Ralf Sauter

Toimetas: Ralf
17. november 2013, kell 23:02