Aastaks on 2089. Arheoloog Elizabeth Shaw (Noomi Rapace) leiab koos oma poisssõbra Charles Holloway'ga (Logan Marshall-Green) Šotimaalt kaljujoonise, millel vanust vähemalt 35 000 aastat. Seesinane kaljujoonis sisaldab piktogrammi, mis esineb veel mitme teise, erineva ajastu ja kontinendi pärandi hulgas. Teadlaste hüpoteesile tuleb kinnituseks see, kui tähtede vallutamise ajastu alguses sarnase konfiguratsiooniga paik süvakosmosest leitakse. Ilmselgelt teades, et primitiivsetel kultuuridel ei olnud võimalik selle paiga olemasolust midagi teada, paelub leid teadlasi sedavõrd, et otsustatakse ette võtta reis sihtkohta.

Kuna säherdune retk kulukas on, siis paneb oma õla alla megakorporatsioon Weyland Yutani, ennekõike selle suur president Peter Weyland (Guy Pearce). Mida loodetakse pärale jõudes leida? Eks ikka vastuseid. Kelle eesmärgiks on teadus, kes soovib kohtuda inimkonna väidetavate loojatega... kelle põhjused on muud laadi. Pinget hoitakse kõrgel algusest lõpuni, ehkki kõik küsimused kunagi kõiki vastuseid ei leia. Kes soovib rohkem teada saada, mingu oma silmaga kinosse filmi kaema. Millegi muu rääkimine oleks juba reetlikku laadi.



Arvatavasti pääseb "Prometheuse" tõeline mõju esile alles teistkordsel vaatamisel. Esimese hooga on filmi peaaegu liiga palju, see on liiga tihe, liiga intensiivne, et korralikult läbi hammustada. Põhjus ei ole mitte lihtsalt visuaalses massiivsuses, kuigi seegi aspekt vajab vaat et omaette analüüsi ehk vaatamiskorda. Pigem on siia ehitatud maailm sedavõrd nüanssiderohke, et korraliku loo jutustamiseks peaks esmalt kümme dokumentaalfilmi valmis väntama. Näiteks nende tegelaste elust, kes Prometeuse nime kandva kosmoselaeva valmis ehitasid. Siis nendest, kes android Davidi valmis meisterdasid. Ja siis veel paar eluloofilmi Peter Weylandist, kes filmis vaid üürikese etteaste teeb. Samas on mõned sammud sellise lahenduse suunas astutud - filmi reklaamikampaania ja ilmunud materjali rohkus on kummastav. Mina sellest senini ilmunud laviinist enne filmi nägemist osa ei võtnud, kuid pärast filmi nägemist tundub nende vaatamine justkui õigustatud.

Kas "Prometheus" on oodatud meistriklassi ulmefilm? Jah ja ei. Esmalt siis jaatav vastuse pool. Filmi visuaalne aspekt ja teostus on lummavat, peaaegu uskumatut laadi. Iga kaader, iga millisekund ekraaniaega on perfektsuseni teritatud pilguheit detailidesse uppuvasse maailma. Maailma, mis tundub jahmatamapanevalt tõeline, oma käega katsutav. Kiidusõnu pälvib ka tõhus, korrektne 3D. Fenomenaalset pilti saadab võrdväärselt mõjus muusikaline taust. Kodus kiikasin interveebidest järele ja sain teada, miks üks lugu filmis teistest peajagu üle oli: selle autoriks on vana hea Harry Gregson-Williams. Ülejäänud filmis esineva muusika autor on Ridley pikaajaline poisssõber Marc Streitenfeld. Head näitlejad, laitmatu casting. Toon meelsasti esile Rapace ja Fassbenderi, aga ka Theron teeb laitmatu esituse. Kui naispeaosalise esitus läheb sujuvalt üle eufoorilisest lapsest, kes on mänguasjapoodi lukustatud, hulluva kriiskamiseni, siis Fassbender oma klanitud soengu ja taas kord lingvistilise võimekusega on teose tõeline täht.



Siin on efektid, mille üle iga teine ulmefilm kadedusest roheliseks võiks minna. Loodusvõtted - ilmselt läbisegi filmitud Island ja arvutiga genereeritud maastik - oma majesteetlikkusega sobiks kasvõi Attenborough dokumentaalidesse. Kuid kas see on küps lugu, mille õppetunnid inimkonna kasuks tulevad? Kahjuks on vastus eitav. Kui kõik tehnoloogilised kihid loo ümbert ära koorida, siis jääb alles kõhetu lugu. Võib ka nimetada, et tegelaste arengut ei ole, aga teatud mõttes on see isegi hea. See ei ole halb narratiiv, ent see ei küündi päriselt teerajajate ulmeteoste valda. Natuke liiga palju on klišeelisi momente, mis tervikut segavad. Ning tõene on ka see, et filmi esimene pool on peajagu teisest poolest üle.

Tõele au andes võiks nimetada, et "Prometheus" on küll esmaklassiline õudusfilm, aga ainult teise või kolmanda järgu ulme. Kuid mõlema žanri parimad momendid on filmis olemas. Kui nüüd kellelegi tundub minu kriitika liiga karm, siis ma natuke selgitan. "Prometheus" on hea film. Kõige muu kaasaegse kõntsa taustal on see nagu kaljuseinas kiiskav kullasoon. Aga ainult soon, sest tegelik maak on mäe sees peidus. Särav näide eeskujulikust kinost, mis ei allu kompromissidele ega nüristu idiokraatilise maailma vaatajaskonna madala lauba ees. Kui ei midagi muud, siis see vähemalt raputab vaatajat piisavalt kõvasti, et rappa jooksnud mõttemaailma ärritada.

Tungivalt soovitatud kõigile lugejatele, välja arvatud idiooditele ja katoliiklastele. Ulmesõbrad lähevad sedasinast asja vaatama nagunii, minu soovitusele tuginemata. Ja õigesti teevad.

Arvustuse autor: Mart Redi
http://dreamscene.blogspot.com/2012/06/prometheus-2012.html

Toimetas: Soprano
11. juuni 2012, kell 21:18