Tänavusele järjekorras juba seitsmendale Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalile (HÕFF) saabus ka filmiportaali Filmiveeb.ee ametliku podcasti Filmiveebi Filmivennad ehk FVFV eestvedajad LiveForThis aka Henryk ja Spellbound aka Ragnar.

FVFV lasi avalikkuse ette oma esimese podcasti episoodi 27. aprilli hommikul ehk HÕFFi esimese päeva hakul. Jutuks tuli just nimelt 27.04-29.04 kestnud HÕFF ja mööda ei saanud vaadata ka alguskuupäevaga kattunud Tallinnas algavast ja Tartus lõppevast kuuendast Jaapani Animatsiooni Filmifestivalist ehk JAFF-ist. Esimeses episoodis võtsimegi luubi alla 7. HÕFFi pealtnäha kõige paeluvamad filmid ehk alates kauaoodatud soomlaste satiirist "Iron Sky" kuni hüper B-filmini "Manborg". Juhul kui keegi lugejatest/kuulajatest HÕFFil ei käinud ja ei ole tuttav seal figureerinud filmidega, aga sooviks saada soovitusi, siis festivalieelne FVFV episood on kõigile huvi tekitamiseks kuulamiseks üleval siin.

Kuna HÕFF oli FVFV sünni järel kohe ukse ees, otsustasimegi kohemaid valmistada värskelt jalad alla saanud podcastile ka pildilise külje. Seepärast kajastasimegi HÕFFil toimunut ka videopildis, mille kõik kaadrid on käesolevas HÕFFi ülevaateski esindatud.

Tänavune HÕFF oli lõbus, meeleolukas, verine, ärevusttekitav ning kehale ja vaimule ainult värskendav elamus. Kui keegi ei ole veel HÕFFile kunagi sattunud, siis teadke, et te jääte ikka kohutavalt paljust ilma. HÕFF on nagu suur rahvapidu: nalja, naeru ja sõbralikke inimesi nii maalises Haapsalus kui ka kultuurikeskuse hämarates kinosaalides.

Nagu sajad külalisedki asus FVFV samuti suure kiiruga Haapsalu poole sõitma, sest vahetult enne festivali algust avafilmiks kuulutatud "Iron Sky" kutsus esile rohkeid rõõmupisaraid ja vankumatut kirgliku soovi festivalile jõuda nii kiiresti kui võimalik.

Kui juba 5-6 aastases produktsioonis legendaarseks ümber kasvanud teos saab lõpuks valmis ja maandub suure potsatusega Haapsalu Kultuurikeskuse suures saalis, siis ei ole enam mahti mõelda, ainult tegutseda. Loomulikult ei olnud ülejäänud HÕFFi kava vähem erutustpakkuvam kui "Iron Sky". Filme oli palju, nii mõnedki jäid nägemata, aga koos "Iron Sky" natsidega särasid pea kõik linateosed, mida FVFV meeskond festivalile kogema siirdus. Kõik nähtutest olid juba eelnevalt kirja pandud ehk mida ja miks 2012. aasta HÕFFil kindlasti nägema peab.



Enne HÕFFi avafilmi asusid Kultuurikeskuse ees tantsu vihtuma grupp verise ilmega noori inimesi. Põhiteemaks Michael Jacksoni "Thriller" ja esitletud rühmatöö oli igal juhul meeleolule vastav. Õige HÕFF ilma sissejuhatava osata ei ole ikka see päris õige asi. Seejärel hüüti ruuporist, et avafilmi uksed on avatud ja kõik see mees, sealhulgas kuni 420 inimest tungles vaatama natside seiklusi Kuu tumedal küljel. Vahetult enne filmi algust tutvustasid nii filmi kui ka selle tausta lähemalt HÕFFi tänavune väga tubli tegevjuht Maria Reinup ja HÕFFi isa Sten-Kristian Saluveer. Üllatuslikult astus lavale ka "Iron Sky" filmi sotsiaalmeedia juht Pekka Ollola ja publikule läkitas videotervituse ka filmi režissöör Timo Vuorensola.







Ja nii film algas ja mitte miski polnud enam endine. "Iron Sky" vastas ootustele. Must huumor ja satiir USA, sõjakeskse lähiajaloo ning lollide inimeste ja kurvalt lõppenud ideloogiate najal toimis efektse pauguna ning ei näidanud kordagi väsimuse märke. "Iron Sky" ei ole täiuslik film, kuid ega ta sellele ei pretendeerinduki. "Iron Sky" on kõike seda, mida ootaks soomlaste suure-eelarveliselt sci-fi eeposelt, mis pilab A-klassi popkultuuri ja tänapäeva poliitilis-sõjalis loogikat nii kuidas vähegi jaksab. "Iron Sky" on Euroopa vastus USA "Transformeritele" ehk taaskord tõestas autorikino vedav Euroopa filmikunst, et lääne peavoolu kino matkiv sci-fi action võib olla võrreldav Kubricku "Strangelove'iga". Film, mis ei paku tuntuid radasid, vaid lööb kõik üle võlli ja on enesega üdini rahul.

"Iron Sky" järel ruttasime vaatama uusi Eesti lühifilme, mille raames näidati Balti Filmi-ja Meediakooli 2. kursuse filmitudengite Reino Aedmäe ja Sander Marani lühifilme "ANKH" ja "Curiosity Kills". Esimese puhul on tegu kosmilise õõvafilmiga, mis järgib oma žanri piire vägagi eeskujulikult ja teine puhul on tegemist samuti vägagi žanripõhise splatter komöödiaga, mille iga minut üllatab rohkem kui eelmine. Antud kaks filmi on head näited, kuidas väga vähesega on puhtalt loojate endi fantaasiaga loodud midagi väga suurt.



Samuti tuli näitamisele BFMi lõpetanud Andrew Bondi "Legend vägevast seebist", mis tegelikult ongi Eesti üks vägevamaid lühifilme ning viimasena tuli näitamisele BFMi meediatudengi Ivan Pavljutskovi lühike, tabav ja peamiselt psühholoogilist horrorit väisav "Emptinest".

"Iron Sky" järel osutus päeva naelaks brittide "Inbred", mille must ja nihestunud vaade inglise hillbillydele oli õõvastavalt vaimukas vaatemäng. Taaskord pakuti eelkõige lootusetust. Teinekord on lausa lust vaadata, kuidas filmi loojad sülitavad USA juurutatud kuldreeglitele, mis antud alažanri alati väga igavaks muudavad.



Teine päev oli märksa produktiivsem kui esimene, sest nähtud sai koguni 6 täispikka ja kaks lühidat filmi. Päev algas juba kell 12.15 Argentiina õudusfilmiga "Penumbra", mis osutus tegelikkuses lahjemaks kui oleks osanud oodata. Peale viimase vaatuse suutis film ülejäänud kestvusajaga kiiresti tüütuks muutuda. "Penumbra" järel tuli näitamisele Raul Tammeti kaks ulmelise hõnguga lühifilmi. 1979. aasta "Soolo" ja aasta hiljem valminud "Pulmapilt". Mõlemad filmi on täis igatsusliku melanhooliat, kus ulme kui selline on siiski pigem abivahend. Tammetit esitledes toodi võrdluseks Andrei Tarkovski ja peaks antud väitega isegi nõustuma. "Soolo" on vaikselt kulgev filosoofiline lugu parvsilla haldajast ja "Pulmapilt" on lugu oma minevikus elavast vanast mehest, kellena teeb võrratu rolli Rein Aren.

Kolmandaks osutus tänavusel Sundance'il palju kõmu tekitanud "V/H/S". Tegemist on antoloogilise filmiga, mis tähendab seda, et film koosneb erinevate režissööride lavastatud segmentideks. Antud juhul on filmil üks ühine joon, mida mööda erinevate lavastajate episoodid üks haaval silme ette manatakse. Tegu on kahtlemata õudusžanrit täielikult omastava filmiga, sest tegu on rõhutatud õuduslugudega. Puudub igasugune lineaarne või narratiivne põhjendus, miks mingi sündmus aset leiab. Lood, mida me näeme, on igaüks eraldi funktsioneerivad ja enamik neist üllatab oma leidlikkusega. Kui arvestada asjaolu, et kogu film on found footage stiilis üles võetud ehk teisisõnu saadab publikut armutult värisev käsikaamera. "V/H/S" kuulub kindlati tänavuse HÕFFi eredaimate pärlite sekka.

Found footage horrorile järgnes aga Jaume Balaguero psühholoogiline thriller "Sleep Tight", mis kuulubki koos "Iron Sky" ja "V/H/S"-ga festivali parimate filmide sekka. Film vaiksest majapidajast Cesar`ist oma pingest tuvlil stsenaariumi, režii ja näitlejatöödega teenis HÕFFi publikult "Iron Sky" väärilise aplausi. Siinkohal mainiksin igaks juhuks, et Balaguero on see mees, kes vastutas "[Rec]"-i ja selle järje eest. Seega põhjusi filmi kõrva taha panekuks on enamgi kui küll. Balaguero suurepärasele thrillerile järgnes HÕFFi kolmas naeruvav pärl "Manborg". Jaburalt, lollilt ja ennekuulmatult juustuste B-filmide tootja Steve Kostanski uus film "Manborg" jutustab eepilise loo langenud sõdurist, kes äratatakse taas ellu Manborgina, et võidelda halastamatute deemonitega. Tegu on niivõrd eneseteadliku halva filmiga, et seda lihtsalt pole võimalik enam halvaks pidada. Kõik, mis "Manborgis" toimub on geniaalsuse vaimusünnitis. NB! Vindine pea aitab filmi headusele kaasa elada.

Kui "Manborg" läbi sai, kimasime vaatama vana head Paul Verhoeveni "RoboCop"-i, mis tänu publiku üha süvenenud õlleaurudele muutus festivali üheks humoorikaimaks filmiks. Minu selja taga oli kosta isegi murelike küsimusi laadis: "kas praegu oli naerukoht?". Antud moment juhtus olema samal ajal kui Robocop istus mahajäetud tehases ja mõtles oma perekonnast. Iseenesest kurblik stseen sai jämeda naeru osaliseks. HÕFFi publik on tänuväärne oma live kommentaaride poolest. Eriti veel seetõttu, et publik valib õige aja ja koha, et mitte rikkuda teiste inimeste filmielamust. Mida rohkem päev õhtusse veeres, seda valjemaks muutus publiku elav vaimustus HÕFFi filmide vastu. Aitäh teile! Olite suurepärane publik!

Elutöö preemia anti üle tänavu 75. sünnipäeva pidanud eesti juurtega USA filmilavastajale Bill Rebasele, kelle kaks filmi olid ka HÕFFil esindatud: "Invasion of the Giant Spiders" ja "Blood Harvest aka The Marvelous Mervo". Rebasel oli plaanis ka HÕFFile kohale tulla, aga pikk vahemaa ja veelgi pikem paus viimase lennusõidu vahel otsustasid enda eest. Sellest sõltumata ei jätnud Rebane HÕFFi publikut tervitamata.





"RoboCop" ei olnud aga FVFV jaoks viimane film. Selleks osutus kurikuulsa prantsuse uue laine horrori paremiku "Sees" lavastajapaari Maury ja Bustillo verivärske õudusfilm "Livid (Livide)". Lavastajapaari uus film ei seostu mitte kuidagi "Sees" brutaalsusega. "Surnukahvatu" on gooti sugemetege, õudustäratava maja ümber askeldav klassikaliste joontega korralik horrorfilm. Filmi probleemiks osutus aga sisulise tegevuse mitmed ebakõlad, mis ei lasknud filmi pakutud lahendusi eriti nautida.

Kolmandal päeval näidati Ti Westi ("The House of the Devil") uut õudusfilmi "The Innkeepers", Jaapani absurdihorrorit "Deadball" ja paljuräägitud "The Aggression Scale". Kolmest filmist oleme esimest näinud, aga kahjuks teisi mitte. Ei saanud kahjuks HÕFFi viimaseks päevaks Haapsallu jääda.

Aga mis seal ikka. Oli väga tore. HÕFF rules big time!

Toimetas: Soprano
6. mai 2012, kell 03:29