"Naderi ja Simini lahutus" võtab luubi alla ühe Iraani perekonna igapäevaelu hetkel, kui pereema Simin otsustab kodunt lahkuda ja jätab abikaasa Naderi, tütre Termehi ja Naderi haige isa omapead.

Ääretult huvitav oli jälgida järgnevat sündmuste ahelat ja kõiki neid vaidlusi ning üksteise mittemõistmisi, mis tekkisid just nimelt igapäevalistest situatsioonidest. Vaatamise teeb kaasahaaravaks just see, et näeme alguses tavalisena tundunud sündmusi, mis hiljem osutuvad väga oluliseks ja tekivad kahtlused, kes ikkagi räägib tõde ning kes mitte. Kui mälu ei peta, siis filmis ei kasutatud kordagi muusikat, mis muudab filmi nö. reaalseks. Vahepeal tekkis tõesti tunne nagu vaataks dokumentaali nende inimeste elust.

Tasuks veel mõelda, kuidas oleks filmis kerkinud probleemid lahenenud mõnes teises riigis nt. kasvõi Eestis, kus inimeste usk ja veendumused ei mängi nii suurt rolli otsuste tegemisel, kuid samas aususe põhimõtted kehtivad igalpool ühtemoodi. Film jääb kindlasti pikemaks kummitama, eriti just meeldejääva lõpu tõttu.

"Naderi ja Simini lahutus" on esitatud Iraani poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks ja võttes arvesse, kui hästi on filmil juba erinevatel festivalidel läinud (nt. Berliinis võitis esimese filmina kokku 3 Karu: parim film, nais- ja meesosatäitja), siis ei tule mingi üllatusena, kui see mõtlemapanev draama veebruaris ka Oscari endale napsab.

8/10

PÖFFil saab filmi veel näha:
kolmapäev 30.11 kell 21:30 - Solaris Saku saal, Tallinn

Toimetas: Soprano
30. november 2011, kell 16:46