Aastal 2003 juhtus Aron Ralstoniga Blue John Canyonis Utah's mägironimise käigus õnnetus, mille käigus murdus paigast kivirahn ja lukustas mehe käe enese ja kalju vahele. Surmalõksu jäänud Ralstoni kõik katsed end vabastada ebaõnnestusid. Viis päeva isoleerituse, dehüdratsiooni ja nälja käes vaevlenud Aron oli kindel, et sureb seal, kuid viimane püüe enda elu päästa viis vaimusegaduses mehe oma käe amputeerimiseni. "127 tundi" on tema lugu.

Film, mida Danny Boyle soovis ja plaanis teha tervelt neli aastat, põhineb Ralstoni 2004. aasta autobiograafial "Between a Rock and a Hard Place" ja põimib pooleteisetunnise kestvuse käigus nii fragmente James Franco poolt kehastatava Aroni lapsepõlvest ja noorusest ning mehe viie päeva pikkustest kannatustest, kajastades jupphaaval veepuudusest ja söömatusest tingitud psühholoogilist degradeerumist, ja erinevaid mõttekäike, mida Aron salvestab julgelt temaga kaasas olevale ustavale videokaamerale.

Kuigi "127 tundi" näol on tegemist suhteliselt haarava põnevusfilmiga, mis esitab situatsiooni naturalistlikku olemust üllatava adekvaatsuse ja loomupärasusega, ei õnnestunud mul leida kuigi palju õigustust filmis esitatud tagasivaadetele Aroni minevikku, sest kui kuuldavasti on Ralstoni autobiograafias mehe senine elu sama olulisel kohal kui temaga Blue John'i kanjonis juhtunu, siis filmi kui lavastuse kontekstis ei oma nad kergelt ebatasase lineaarsuse ja juhuslikkuse tõttu kuigi palju tähendust, ja ühtlasi vähendab see ka Ralstoni vaimsete ja füüsiliste pingutuste mõju vaatajale, kes kõigi eelduste kohaselt juba filmi suhteliselt räige kulminatsiooniga tuttavad on.

Danny Boyle'i režiitöö on taaskord meeldivalt mahlakas ja eklektiline. Mees ei lase end häirida filmi minimalistlikust olustikust ega psühholoogiliselt nõudlikust loost, vaid paiskab vaataja poole pilte ja kujutluspilte lummava sarmi ja isikupäraga, kartmata algustiitrite puhul luua pigem näiteks muusikavideole omast visuaalset profiili.

Olles juba filmi valmimisperioodi käigus tutvunud aga Ralstoni looga ja teades, kuidas mõjutasid Aroni meenutused ja mälestused tema otsust end - maksku mis maksab - 15 dollarit maksnud taskulambiga tasuta kaasa saadud käsitööriistakomplektiga kivirahnu seadud lõksust vabastada, kuigi mees oli enda surmakuupäeva juba kivirahnule sirgeldanud, ei töötanudki film niivõrd karakteriuurimusena kui tavalise iniminstinktidest pajatava ellujäämisloona, ja see teeb "127 tunnist" pigem hea kui väga hea filmi. James Franco on Ralstonina küll suurepärane ja suudab vaevata ekraanile tuua tema viiepäevase tuleproovi vaimse põrgu, kuid ebaühtlane stsenaarium piirab lisaks põnevusfilmile ka biograafilise linaloo vormlit kandva filmi mõju esitatava košmaari keerdkäikudega juba kursis olevale vaatajale.

- Ralf Sauter

Toimetas: Ralf
29. november 2010, kell 00:48