Reportaaž: HÕFF oma täies võlus!

Arvamused

Mul on rõõm näha, et HÕFFist on saamas Haapsalu jaoks tõeline iga-aastane suurüritus. Tänu eelmiste aastate kogemusele teadsin juba ette, et kodulinna on oodata palju külastajaid, seega palju uusi tuttavaid, palju huvitavaid vestlusi. Ma ei pidanud pettuma. Jagan siinkohal teiega oma muljeid möödunud nädalavahetusest tervikuna. Kuna suurt filmispetsialisti ma endas ei näe, siis on ka kommentaarid linateoste kohta keskmise tavavaataja seisukohalt öeldud.

Festival algas minu jaoks alles reede hilisõhtul Adam Masoni filmi „Siga“ esilinastusega. Olin eelnevalt kodus kiiruga filmi tutvustuse HÕFFi ametlikult koduleheküljelt läbi lugenud ning vaatama minnes põhinesid ootused sealt loetud märksõnadel: inimesed, keda peetakse farmis kui loomi. Selle aasta üks šokeerivamaid filme. Kui film oma veerand tundi käinud oli, tõusime me sõbrannaga püsti ja kõndisime minema. Ühel kevadisel ja soojal reedesel südaööl on lihtsalt nii palju paremaid asju teha, kui vaadata räpase wifebeateriga noormeest oma treileri ümber ringi jalutamas. Ühtegi kommentaari ma järelpeol sigade-filmi kohta ei kuulnud. Küllap ei olnud siis meeldejääv?

Pidu ise selle eest aga küll. HÕFFi järelpeod on minu mäletamist mööda alati toimunud ja toimusid ka sel aastal Ehte kohvikus, ehk nagu iga õige haapsallane teab öelda: kaheksas. Eelmistel aastatel olen kuulnud külastajaid (õigustatult) kurtmas, et mis afterparty see on - selleks ajaks, kui viimane film lõpeb, pannakse Ehte kohvik juba kinni. See aasta lahkusin mina nii reedel kui laupäeval peolt alles viie paiku, kui hakkas muuseas valgeks minema. Olen isiklikult tänulik kaheksa töötajatele, kes kohta mõlemal päeval paar tundi kauem kui tavaliselt lahti hoidsid. Need olid kokku asendamatult ägedad neli tundi minu elust!

Plaanisin laupäeva Haapsalu Kultuurikeskuses veeta ja võtta nii palju, kui võtta annab, aga nagu ikka oli elu see mis juhtus kuni mina plaane tegin. Jõudsin esimesele kohale alles õhtul kaheksast, kui algas Stephen Manueli filmi „Iron Doors“ niiöelda eel-esilinastus. Kohal olid ka nii Manuel kui filmi peaosatäitja Axel Wedekind. Viimane mängib meest, kes ärkab üles räpases toas kinnise raudukse taga, ilma igasuguse mälestuseta sellest kuidas ta sinna sai ning ainsaks kaaslaseks surnud rott. Et elus püsida, peab ta muu hulgas jooma oma enda uriini ja sööma tänu rotile platsiilmuvaid vaklu. Sündmuste käiku saadab mehe kergelt sarkastiline ja enam-vähem vaimukas monoloog. Loomulikult tuli kohe filmi vaadates pähe „Cube“. Ilma haigete stseenideta happe käes ära sulavatest inimestest. Ning ühe seksistseeniga (mille tähendusest filmis ma tegelikult aru ei saa, aga kohale sobimatus ei tee seksistseene kunagi vähem lõbusaks)! Wedekind tegi suurepärase töö, ning ma ei ütle seda ainult sellepärast, et oleksin naisena tema kuramuse kuumast välimusest pimestatud. Kuigi natuke olen.

Öösel vestlesin pikemalt ka Stephen Manueli endaga, kes tõdes, et film on tõesti „Cube’ist“ inspireeritud, ning seletas mulle rumalukesele ära ka filmi niiöelda point’i (seega ära loe edasi, kui ei ole filmi ise näinud, aga kavatsed ehk kunagi vaadata!): tegelased ei ole röövitud, nende peal ei tehta veidraid inimkatseid, ning ei, nad ei ole Aafrikas. Nad on limbos: taeva ja põrgu vahel. Mehel on sisuliselt valik, kas süüa aafriklanna ära ja minna põrgusse või mitte. Kuna ta seda ei tee, kõnnivad nad paradiisi.

Stephen polnud muuseas kunagi joonud Hot Shoti ja väitis, et seda saab ainult Eestis. On see nii või mitte ei oska ma muidugi öelda, aga kaheksa Hot Shotid on tõesti lausa sümboolsed ning tagasi me nendega ei hoidnud!
Tagasi filmide juurde minnes, laupäeval vaatasin ühe veel: „The Human Centipede“ ehk eestimaiselt „Inimsajajalgne“. Siiami kaksikute lahutamisele spetsialiseerunud doktor Heiter röövib turiste, et õmmelda neist kokku, nagu pealkirjast arvata võite: inimsajajalgne. Kuidas siis täpsemalt? Aga muidugi pärak-suu! Juba mõte iseenesest on niivõrd õõvastav, et ilmsel läheb veel nädalaid enne kui täiesti rahulikult magada saan. Ning järgmist aastat, mil linastub teose järg, ootan sama suure hirmu kui huviga! Peale šokeeriva pildi pakkus film ka, üllatus-üllatus: väga head (musta) huumorit! Ma pole ammu näinud, et üks näitleja sobiks rolli nii kirjeldamatult, uskumatult, super-super ideaalselt nagu Dieter Laser napaka dr Heiteri omasse. Nutsin ja naersin tõepoolest terve filmi üheaegselt..

Pühapäeval nähtud kaks filmi aga erilist muljet ei jätnud ning ilmselt unustan varsti, et midagi sellist olemaski on. Esimene, „Macabre“ rääkis perekonnast, kes omas kodus inimesi tükkideks hakivad ning nende liha müüvad. Vaatajale ei pakkunud asi suurt midagi muud, kui erakordselt halba näitlejatööd: veremeres koperdavad indoneesia näitlejad ei olnud ilmselgelt aru saanud oma töö eesmärgist. Olin juba poole pealt ära minemas, kui selgus, et kahvatu jume ja läbitungivate silmadega pereema pole mitte lihtsalt hirmuäratav tädi, vaid ka elanud juba.. sajandeid. See pööre pani mind küll filmi lõpuni vaatama, aga üldmuljet siiski ei parandanu.

Teiseks ja selleaastasel festivalil minu jaoks viimaseks filmiks oli Federico Zampaglione „Shadow“. Tundus, et tuleb hea film: üksi mägedes resideeruv tontliku välimusega lubivalge ja kondine mees põletab elusalt inimesi, hoiab neid oma majakese all käikudes nagu nukke, segased seosed natsidega. Kahjuks keeras filmi lõpp hoopis teist teed, kui oleks oodanud või lootnud ja ma ei saanudki nagu täpselt aru mis toimus ja miks. Kokkuvõttes pudru ja kapsad, ja isegi mitte sellisel tasemel, et viitsiks netist uurima hakata

Kui sõbraga pühapäeva õhtul koju Tartusse jõudsime, ei osanud kumbki muud kosta, kui et: „Tahan HÕFFile tagasi..!“

Madiken Kütt

Toimetas: Kaido
28. aprill 2010, kell 17:41

Jaga / Prindi

  • Jaga Facebookis
  • Jaga Twitteris
  • Jaga Deliciousis
  • Lisa lemmikutesse
  • Prindi
  • Saada e-mailiga