"Fear thy neighbor."

Breck Eisneri ("Sahara") käe all valminud uusversioon George A. Romero 1973. aasta samanimelisest märulisugemetega põnevikust oli üks mu 2010. aasta oodatumaid filme ning mu kartus, et sellest võib tulla midagi "The Happening" sarnast (rohkelt mittetaotluslikku huumorit ja niisama rumalusi), oli asjatu: film on tõesti tase ning peaks korda minema igale inimesele, kes suhtub mürgise pessimismiga kaasaegsetesse USA õudusfilmidesse või noorukile, kes otsib niisama head meelelahutust, millega soolaste popkorniaurude, külma õlu aroomi ning heade semudega lõbus reedeõhtu mööda saata.

Kui filmi algversioon on pigem üles ehitatud sõjaväeüksuse kaheldava eetikaga tegevusele kriisiolukorra lahendamisel, siis uustöötlus elimineerib igasuguse perspektiivi militaarse autoriteedi käitumise suhtes ning keskendub Iowa osariigis asuva Ogden Marshi väikelinna šerifile David Duttonile (Timothy Olyphant), ta arstist abikaasa Judy'le (Radha Mitchell) ning veel paarile inimtegelasele, keda ühendab soov elus püsida ning senisest elupaigast pääseda, kui täiesti ootamatult tabab linna joogivee kaudu leviv nakkus, mis muudab inimesed - nagu pealkirja järgi eeldada võib - hulludeks.

"Hullud" on esimestest minutitest lõpusirgeni laetud energiaga, mida tänapäeval õuduskinos just tihti ei kohta. Olgugi, et tegu on looga moondunud näoga ning vägivaldsetele tegudele kalduvate Trixie'ks nimetatava viiruse kandjate eest põgenevatest inimestest, kes korraga üritavad hoiduda ise nakatumast ning peavad leidma endale turvalise varjupaiga ning et kõik, mis originaalversiooni originaalseks tegi, on seekord hüljatud: pinge ja sellest pingest süttiv nauding on kahtlemata garanteeritud.

Siin-seal ilmutab "Hullud" värskusekübet küll. Filmi alguses ja ka traileris näidatud stseen kummalist käitumist ilmutava vanema härraga pesapallimängu ajal ning omaenda kodu põlema süütav farmer, kes ei paista hiljem tehtut kuidagi kahetsevat ning kõigest vilistab, kui võimud temalt küsivad, mis teda midagi sellist tegema sündis... mõlemad suurepärased stseenid, mis peegeldavad Ogden Marshi ees ootavat kaost. Filmi viimane kolmandik on omakorda aga üsna igav, sest umbes siis kaob täiesti filmi episoodiline sära.
"

Olyphant ja Mitchell on oma rollidesse suurepäraselt valitud ning nende tegelastele on väga lihtne kaasa elada, kuid teatud hetkel hakkavad nende teod end kordama, film muutub üksluisemaks, kuid õnneks taastub linateos lõpusirgeks piisavalt, et pakkuda lihtsat, kuid rahuldavat kulminatsiooni. Breck Eisner väärib aga kahtlemata kiidusõnu. Kui välja jätta ebaharilik kaheksakümnendaid meenutav filmimuusika, siis kõik set piece'id näevad fantastilised välja, näiteks bensiinijaam, kuhu peategelased vahepeal jõuavad, või siis karantiinitelk. Põrgust läbi käinud Ogden Marshi väikelinna nähes on raske uskuda, et sa ei vaata mõnd möödunud katastroofi kajastavat uudistelõiku või videoklippe tornaado või maavärina poolt maha lammutatud linnast.

Ilmselgelt on Eisneril rohkelt taipu ning tõenäoliselt on ta mõnuga julgenud laenata endale sümpatiseerivatest linateostest või õudusfilmidest, ja selles pole ju midagi halba. Kenamalt üles võetud uut õudusfilmi pole just lihtne leida. Juba aastaid kestnud Hollywoodi uusversioonide diktatuuris on "Hullud" tõepoolest üllatavalt käre ja nauditav maiuspala.

Iseasi, kui palju on filmisõpru, kes selle reaalselt väärtkino alla liigitaksid, kuid pidades silmas selle filmi žanri paratamatut ja pidurdamatut dekadentsi ning asjaolu, et tegu on uustöötlusega, ei maksaks küll üleliia kurta ning ilkuda.

Toimetas: Ralf
17. aprill 2010, kell 23:39