Kui nüüd päris ausalt öelda, siis enne, kui kõmu hakkas Avatari teemal üldse sõna võtma, ei mõelnudki ma eriti Cameroni puudumisele ja ega oodanudki, et ta peaks lagedale tulema erilist suurust ja väärtust omava filmiga. Titanic oli üsna heatasemeline, kuid kõige otsekohesemalt öeldes meeldis mulle kuulsaima laeva loo juures Titanicu suurejoonelisus e. filmi tehniline külg ja uppumise vaatemängulisus.

ack ja Kate ehk teisisõnu sisu vedavad armunud, kes ületasid kõik takistused, oli minu jaoks pigem lihtne kõrvalekalle, kuigi ometigi olid just nemad Cameroni suurfilmi eestvedajad. Vahepealne paus sünnitas aga Avatari, mis pettis ja üllatas ootusi ja lootusi, kuid oli kindlasti etem kui Titanic. Titanicu tõin näiteks ainuüksi seetõttu, et see oli Cameroni viimane film, mida võis enne Avatari nimetada suurfilmiks ehk totaalseks blockbusteriks. Avatariga püüab Cameron luua midagi uut, revolutsioonilist, seninägematut, kuid vorm, kuhu uuenduslikkus on asetatud, ei kanna vilju igal tasandil.



Allpool vööst halvatud merejalaväelane Jake asendab oma hukka saanud venda kaugel kuul Pandora, kus ta võetakse Avatari programmi. See tähendab, et Jake saab võimaluse kohaliku populatsiooni Na`vi ja inimese hübriidina siseneda inimeste jaoks toksilise õhuga Pandora sügavasse džunglisse ja tutvuda looduslähedaste Na`videga. Pandoral hinnalist maavara kaevandav korporatsiooni tahab aga kiirelt ja tõhusalt Na`videst lahti saada ja seega kasutatakse Jake`i, et imbuda kohalike sekka. Kaks erinevat maailma põrkuvad paratamatult ja selles võitluses peab Jake valima, kelle poolel astub ta otsustavasse lahingusse.



Kummaline, et niivõrd lihtne sisu on tekitanud erinevalt palju kompleksematest filmidest märgatavalt suuremat poleemikat. See on põhjustatud liiga suurtest ootustest ja eksiarvamusest, et lubatud revolutsioon hõlmab tervet filmi, kuigi James Cameron rõhutas just Avatari teostuse uuenduslikust ja seninägematust. Kui esimest korda nägin juba terviklikumat teist treilerit, siis suutsin oma peas rahulikult valmis vormida Avatari sisu ja finaali, millega arvatavasti see kõik ka lõppeb. Cameron andis mõista, et ligi 14 aastat küpsenud CGI`d uuele tasemele viiv eepiline ulmefilm peaks olema nagu värske tuul arvutiga genereeritud filmikunsti vallas. Viimasel ajal ei ole mitte keegi midagi nii suurt lubanud ja seega oli ka üsna loomulik, etCameroni loomingu fännid/austajad niivõrd leili sattusid. Avatari tabas aga kurb saatus ehk ennatlik ülekiitmine, mis viis ootused põhjendamatult lakke ning seejärel tabas paljusid pettumuse laine. Selles suhtes olen ma õnnelik, et suutsin endas väikese lapse taltsutada ja oodata Avatari nagu iga teist filmi. Ma võisin küll väikest promo teha, aga minevikus olen seda isegi rohkem teinud. Hea näide oleks Watchmen, mis vastupidiselt Avatarile ületas ootusi mitmekordselt. James Cameroni filmipagas on kahjuks just paljulubavate mõõtmetega ja seega lootsin, et ka Avatar on mitmekihiline nagu Cameroni eelmised ja žanrilt väga erinevad filmid. Avatar oli mu esimene ja arvatavasti ka teine(lähipäevil lähen uuesti vaatama) kokkupuude 3D filmiga. Tean väga hästi, et eelmised nn. 3D filmid väärisid seda nimetust vaid ainult üksikutel hetkedel. Avatar oli täielikult 3D-s ja sellest sain isegi mina oma võhiklikuses päris hästi aru. Kõige paremini iseloomustab meedia poolt selle aasta suurfilmiks tituleeritud Avatari mõiste eyecandy ehk eestimaiselt silmakomm, sest just seda Avatari oligi.

Performance capture on fimimise viis, kus CGI võetakse üles sünkroonis näitlejate etteastega. Lihtsamalt öeldes leidis Cameron viisi, kuidas filmida CGI`d. Niimoodi olen ma sellest aru saanud. Parandage mind, kui ma eksin, sest ma ei ole just eriti kompetentne sellel teemal. Igatahes, põhimõte on siiski arusaadav ja Avatar suutiski manada ekraanile või tegelikult CGI keskonda inimlike näojoonte ja emotsioonidega arvutiga loodud tegelased, kes ei ole absoluutselt sellised nagu me oleme harjunud CGI tegelasi nägema. Veidi häiriv on asjaolu, et kogu film on enamjaolt arvutivõlurite maagia abil loodud. Nii palju looduse ilu, aga kõik, mida filmis näeme, on illusioon. Selle arusaamisega seostubki Cameroni püüe lasta nii Jake`l kui ka vaatajal siseneda ebareaalsusesse ning näha ja tunda värvikirevat Pandora keskkonda, mis viid meid kaugele ära. Ütleme nii, et Cameron suutis Avatari abil luua uue maailma, mida tahaks iga hinna eest külastada. Esmasel vaatamiskorral on kõik väga värviline, suurejooneline, detailne ja fantaasiarohke, kuigi peab tõdema, et kõik filmis nähtav ei ole just eriti originaalne. Pigem on Pandora oma elusloodusega lihtne, aga tänu CGI uuele realistlikuse tasemele värviküllane ja tänu tehnilise poole uuenduskuurile fantaasiarikas vaatemäng. Mina kui vaataja teen seda sama, mida halvatud Jake avatarina. Avastan uut maailma ja tutvun siniste põliselanikega. Detailirohked kirjeldused Pandora elustikust ja Na`vide sümbioosist loodusega olid põnevad ja midagi täiesti uut. Eriti just Na`vide suhe Ewyaga, kes oli nende jumaluseks. Cameron on näinud kurja vaeva, et luua täiesti uus universum tema kohustulike elementidega nagu keel, kultuur ja rahvas.



Valged mehed vs. põliselanikud on väga vana ja tuntud teema, mida ikka ja jälle filmides kasutusele võetakse. Avatar ei too sellele kahjuks mitte midagi uut juurde, et vana teema saaks muutuda märksa huvitavamaks ja mitmekesisemaks. Stsenaarium tundub olevat väga vana. Jättis isegi sellise mulje, et 90ndatel kirjutatud lugu jäi puutumata kuni filmi valmimiseni. Veidi mõistetamatu, et selline lavastaja nagu Cameron tuleb lagedale põhjalikult äraleierdatud looga ning tutvustab selle abil CGI uut taset. Ju oli see teadlik otsus, sest vaatamata üdini etteaimatavale stsenaariumile suutis lugu end lõpuni välja kanda ja seda suhteliselt sirge seljaga. Mitte päris küürakana, aga ka mitte väga sirgelt. Cameronist lootsin siiski väga palju enamat. Mitmekülgseid tegelasi Avatar ei pakkunud, sest kõik olid nagu ühe kindla ülesandega varustatud. Sina oled paha, sina oled hea ja sina muutud vahepeal pahast heaks ning oligi kõik. Selle malli järgi tegelased enda mugavalt sisse seadsidki. Jake, Na`vi printsess Neytiri, Quaritch, Dr. Augustine ja kõik ülejäänud tähtsamad asjapulgad panid mind tundma selgeltnägijana, sest iga nende tegu tähendas klišeed või äärmisel juhul ka mõnda ülimalt tobedat repliiki, mis võis pead vangutama panna. Laias laastus vaadates ei suuda ma mitte kuidagi tõdeda, et lugu oleks olnud labane, lihtsalt halb või ebamäärane mõttetus nagu Michael Bay Transformerid. Lugu oli täitsa heatasemeline, sest see oli siiski mõtekas, moraalitsev ja eelkõige ilus jutustus kaugest planeedist, armastusest ja sõjast.

Classic adventure tale ehk täpselt nagu Cameron ise ütles. Lugu ja tegelased on küll paljudele pinnuks silmas, aga ei saa eitada, et CGI tegelased ei oleks olnud just sellised nagu lubati. Na`vid ei olnud 100% fotorealistlikud, sest enamus tööst suunati arusaadavalt Neytiri ja Jake`ile, sest nende kahe ekraaniaeg oli kõige pikem, põhjalikum ja vajalikum kogu loo suhtes. Kummaline mõelda, et Neytiri oli tervenisti arvutiga loodud. Tema emotsionaalsus, liikuvus ja elavus tahtsid vägisi vastupidist tõestada. Eriti hingeminevad olid hetked, kui Neytiri emotsionaalsus rõõmu või ahastuse abil proovile pandi. Na`vid ja nende keskkond oli filmi parim osa. Lugu oli liiga lihtne, et selles hoolida, kuid õnneks elasin kaasa Na`videle, Jake`le ja Quaritchi sõjahimule. Teinekord tekkis aga sügav pettumus kui pöördelisena üles ehitatud stseenid oli liiga läbinähtavad, et tekiks üldse mingisugust kaasahaaravust tegelaste suhtes. Ei olnud sooja ega külma, kui Jake tunnistas oma süüd Na`vide ees või kohalik šamaan otsustas viimasel hetkel talle andestada. Sellistel hetkedel tundsin end petetuna, sest klassikalise loona film ometigi töötas, aga isegi sellisel kujul on võimalik luua usutavaid ja tõesti haaravaid pöördeid. Ikka ja jälle peab aga tõdema, et film tervikuna oli kaasahaarav, sest lugu töötas koos loodud maailmaga ja vastupidi. Silmailu oli kogu raha eest ja õnneks ei läinud raha tuulde transformerliku stsenaariumiga, mis oleks tõesti Avatarile kriipsu peale tõmmanud. Loodud filmimuusika tõstis eepilist elamust veelgi kõrgemale. Pärismaalastele omane flöödimäng ja muu sarnane rõhutas Na`vide indiaanlaslikku olemust ja üleüldse saatis filmi helgemaid hetki tempokas ja hästi koostatud muusika, mis oli sama haarav nagu Avatari CGI reaalsus.

Cameron tõestab Avatariga, et ta suudab ohjeldada mistahes lugu, aga talle omane kaasahaaravus ja innovaatilisus ei ole mitte kuhugi kadunud.
8/10

http://liveforthis90.blogspot.com

Toimetas: Kaido
4. jaanuar 2010, kell 19:44