Esmakordselt videoraamatukogu võimalust kasutades sai PÖFFil vaadatud ka nn selle aasta Man on Wire (kes nii ütles, ei hakka ütlema, teab isegi). Olin küll veidi skeptiline, kas ta mulle niipalju peale läheb, kui palju rohkem oodatud Kill the Referee, kus üks parimaid kohtunikke kohal ka oli, ent peale treileri ära vaatamist olin projektist lummatud ning tahtsin küüned taha saada nii käbe kui võimalik.

Põhinišš, miks seda filmi vaatama peaks, seisneb selles, et iga tegija elu Jaapanis, oli neid kokku vist 7, oli surmaohus doki tegemise ajal. Põhiaktivist, Ric O'Barry kirjeldas, kuidas tal ükskord näljastreigi ajal kaasstreikija ära kägistati samal ajal kui ta haiglasse viidi. Mitte midagi ei ole lavastatud, kõik toimub ehtsalt ning vahest tuli jalgadele valu anda, et japside poolt mitte kinni võetud saada. Tunne oli nagu elaks igat sekundit peategelastega koos ning see oli hirmutav. Avastasin end tooli küljest kinni haarama mitmelgi korral ning lootma, et see, teine või kolmas tegelane ellu jääb.

Filmimiseks pandi kokku, muhedalt iseloomustati seda "a real Oceani 11 crew", väga erinevad inimesed, nii et ei olnud üllatav, et allveesukeldujatel oli raskem delfiininülgimistega toime tulla kui 45 aastat vaalaskaladega kokku puutunud Richard O'Barryl. Aeg-ajast huumorit lisas juurde ka seiklustejanuline drifter, kelle nime ma ei mäleta, ning oli ka paar vanema generatsiooni esindajat, kes oskasid alati asja kaine mõistusega võtta ning otsustada, kuidas parem tegutseda oleks. Südamesse läks aga see, et nad nii hästi koos funktsioneerisid. Kõigi sõna luges sama palju ning kõik otsused võeti vastu ühiselt. Kui meeskonna kokkuapanemiseks läks, olid enamus ka kibekiired vastama ning nanosekundite jooksul saadi "jah" suust välja - ka see mõjus.

Hämmastav oli vaadata ka filmi ainestikku. The Cove tähendab ühte konkreetset ala Taijis, mis on jaapanlaste poolt nii ära kaitstud, et inimesel, kes sinna satub, võetakse ära igaveseks ajaks õigus Jaapanisse siseneda ning loomulikult lõhutakse ära ka kõik salvestatud materjal sealt. Väga põnevalt oli üles ehitatud saladuseloor selle koha ees, mille lõpuks siis paljastas Tiim state-of-the-art varustuse abil, mis toodi kohale umbes 50's kohvris ning tegi jaapanlased vägagi murelikuks.

Kaadrid, mis näitasid vaeste imetajate veristamist ning vägagi suure veeala veripunaseks värvumist, olid lihtsalt ahhetamapanevad. Ma ei suutnud uskuda, et midagi sellist maailmas tõepoolest toimumas on. Suudeti see siis üles võtta öise hiilimisega ning kaameratega, mis oldi kivide sisse peidetud. Asja tegi hullemaks veel see, et teised salakaamerad, mis näitasid, kuidas tapatalgude autorid ise asjasse suhtuvad, andsid edasi šokeeriva materjali sellest, kui õelad ja julmad inimesed seda tööd teevad.

Lõpp andis kindlasti mõtteainet. Kaasaskantava telekaga konverentsisaali sisse kõndiv peategelane nägi kogu kaadervärgiga välja nagu suitsiiditerrorist, mis oli omamoodi humoorikas noot, vaadates kui kurbades ja morbiidsetes toonides film üldjuhul kulges. Kindlasti tekib teatud kiht inimesi, kes hakkavad rääkima, et "ärme hakka siis lehmi ka sööma, neid ka veristatakse ju" või mingeid selletaolisi jutte. Siin on aga point hoopis teine, mille Ric väga hästi välja ka toob. Ei taha seda ette öelda, sest see oleks omamoodi spoil sellele võrratule dokumentaalfilmile. Minge kindlasti vaatama! See ei ole tavaline dok, seda mitte mingil juhul.

9/10

http://citizenforza.blogspot.com/2009/12/cove-2009.html

Toimetas: Forzelius
6. detsember 2009, kell 23:49