"Ericut otsides" on minu jaoks üks väheseid pimesi valitud filme PÖFFil. Publikut on alati julgustatud festivali raames ka riskeerima. Pimesi leitud pärli puhul on emotsioon kindlasti võimas, kuid ise olen selleks vististi liiga teadlik kinovaataja. PÖFFi programmidest olen senini leidnud piisavalt kindlaid valikuid, polegi jäänud aega niisama vaatamiseks. Sel aastal on lood veidi erandlikud ning seepärast sattusin "Ericut otsides" seanssile sisuliselt igasuguse eelinfota.

Kes loeb sisututvustust avastab isegi, et näiliselt on sisu midagi väga sarnast 80ndate veidi juustustele pere- ja noortefilmidele. Peategelasel tekib mingi sündmuse tagajärjel mentor. Reeglina keegi kuulsus, kes filmi alguses kehtestatu põhjal on tegelikult alati olnud peategelase ideaaliks. Arutledes selle kujuteldavad sõbraga, kelle dialoog koosneb reeglina vaid aforismidest, jõuab peategelane arusaamiseni, et ka tema on enamaks võimeline.
Vahe ameerika koguperekomöödiatega on selles, et Ken Loach suudab selle kontseptsiooni kuidagi toimima panna ja juustusus ei pääse esile. Steve Evets peategelasena on täiesti usutav ja väga kerge on talle kaasa elada, teda seejuures haletsemata. Eric Cantona mentorina on samuti väga õnnestunud valik. Ise ma sedavõrd suur vutisõber pole, et teaks kõiki legendide nimesid, jälgin pigem vaid EM ja MM mänge. Sellest hoolimata mõjus Cantona ka igasuguse eelinfota väga võimsalt. Ta ei pea midagi juurde näitlema, iseendaks jäämisest piisab täielikult,ta lihtsalt on kuidagi suurem kui elu. Filmis visatakse üks viide Cantona poolt reaalses elus öeldud fraasile. Mina küll ei teadnud, et mis "kajakatest" nad räägivad, kuid filmitegijad olid õnneks nii hoolitsev, et informeerib lõputiitrites ka asjast vähem teadvaid vaatajaid.

Üleüldiselt kirjeldaks ma "Ericut otsides" ennekõike armastusfilmina. Kusjuures käsitletakse kõiki armastuse erinevaid vorme. Põhilise osa filmist on armastuslugu klassikalises mõttes, mehe ja naise vahelisest tõmbest ja sellest kuivõrd kaua võivad kesta tõelised tunded ka siis kui inimesed teineteise suhtes näiliselt külmad on. Väga hästi on teostatud ka sõpradevahelise armastuse osa. Inglismaa on teadatuntud oma jõmmluse poolest, kuid mingi tasemeni on kadestamisväärne, et kuivõrd tugevatena portreteeritakse sõprussidemeid ja lojaalsust inglaste seas. Ericu sõprade ideed ja tegutsemismeetodid toovad filmi väga ohtralt komöödiat. Keset filmi tuuakse sisse ka vanemaarmastuse teema ning kahe eelnenu kõrval on see osa nõrgemini teostatud, see kulminatsioon oli muidu väga hästi toiminud filmid kuidagi sobimatu ja võibolla veidi lääge.

Sarnaseid mees-kes-tõusis-jalule filmid on reeglina alati inspireerivad, eriti kui need on ka on ka üleüldiselt mõjuvad. Usun, et kõik vaatajad lahkuvad kinosaalist positiivsete emotsioonidega. Oma niššis ilmselt tugevaim film, mida näinud olen.

Järgmine seanss PÖFFil:
5. detsember 19:00 (Kino Astri, Narva)

Toimetas: Jolt
3. detsember 2009, kell 18:50