Tegu oli suhteliselt pimeda valikuga, mis oli tingitud sellest, et kuna Moon on nagunii selle aasta suurim ulmehitt, mis kahtlemata massideni jõuab, siis ei tahtnud väätuslikku pöffiaega selle peale raisata ning otsustasin katsetada hoopis ühe gaindiega, mis tekitas peale kinos Sõprus ühte tundi ja kolmekümmend üheksat minutit veetes päris segaseid emotsioone. Kokkuvõttes jäi ta Harju keskmise liivakasti, kuid oli ka andekaid nišše.

Lootust lühidalt enne filmi sisuga tutvudes oli tegelikult palju. Pole eriti tihti sattunud filmi peale, mis kujutab sõjafotograafide elu sõjakoldes. Neid rolle mängisid võrdlemisi keskmiselt Colin Farrell ja Jamie Sives. Kui viimane on minu silmale suhteliselt tundmatu näitleja ning toimis seetõttu paremini, siis Colin-poisu on kahjuks liiga tuntud ning ei olnud eriti usutav seal rollis. Mul pole küll personaalselt ta vastu midagi, kuid ta ei suutnud sulanduda (enamasti) hispaania päritolu näitlejaansamblisse. Christopher Lee sai sellega oluliselt paremini hakkama, olles hispaanlasena palju tõetruum.

Film oli minu jaoks 8/10 selle hetkeni, kui Mark Kurdistanist tagasi jõudis ning sai ilmseks, et film on jälle üks nendest, kus sõjaveteranil (siin ei olnud tegemist isegi sellise juhtumiga, aga joonis oli sama) tekivad raskused peale sõda uuesti ühiskonda sulandumisega. Nn "kadunud põlvkonna efekt" - termin, mille võttis kasutusele Ernest Hemingway Esimese maailmasõja vaimsete ohvrite jaoks, mille tõttu olid selle aja noored justkui vaimud, kui kodumaale tagasi jõudsid. See film meenutas sellesse kategooriasse sulandumise pärast veidike Full Metal Jacketit, Born on the Fourth of July'd ning oli märgata ka väikest paralleeli Platooni/ Apocalypse Now'liku masendusega.

Hea oli selle juures aga see, et film ei mandunud ära eluga toime tulemiseks ning Marki sekeldused ei jäänud keskseteks sündmusteks. Davidi lugu sai palju tähtsamaks ning selle üle hea meel. Tore on ka, et ei olnud tegemist järjekordse filmiga sõduritest, vaid sõjafotograafidest, kes mitte ei pidanud olema kogu õuduse keskel ja seda läbi elama, vaid pidid ebainimlikkudest situatsioonidest ka pilte tegema. Momendid, kus Colin Farrell pildistab eutanaasiamomente või võtab üles hetki, kus mehed ta käte vahel surevad, olid parimad. Arst, kes ise oma patsiente hukkas, oli samuti väga meelepärane roll.

Kurdistani osa filmis oli kõvasti meelelahutuslikum ning oleks võinud pikemat tähelepanu saada. Kui meie peategelane tagasi kodumaale jõudis, vajus kaardimaja kokku. Õnneks tuli siis mängu vanameister Christopher Lee, kes suutis filmile veel mingitki võlu lisada, näideldes vägagi ebatraditsionaalset psühholoogi. Film jäi ka liiga lühikeseks minu raamatus. 1h 39min'i ei ole sõjafilmile sobilik pikkus. Kurdistani stseene oleks võinud oluliselt pikemaks jätta, sest need olid kõvasti atraktiivsemad, kui Iirimaa omad. Danis Tanovici typecast Branko Djuric oli postitiivne üllatus ning tema näitlemist oleks palju rohkem näha tahtnud.

Üldiselt, jah. Idee oli hea, teostus kesine/keskpärane. Farrell on küll sümpaatne, kuid ta oli veidike vale valik. Kogu müsteeriumi lahti valgumisele oleks võinud lõpus rohkem aega pühendada, sest selleks hetkeks oli sisu juba kahestunud: Marki toimetulemised ning Davidi paksukspistetud naise püüdlused oma mehe asukoht kindlaks teha. Ajas veidi segadusse ning pettusin, et ei viitsitud rohkem vaeva näha loo arendamisega. Muidu oli ka helgeid momente ning sõjakoleduste kujutamine õnnestus üpris hästi. Reaalsesse maailma tagasitulek oli see, mis ei meeldinud. Vaadata kõlbas.

Linastub PÖFFil veel:

Neljapäev, 3.12, 17:30, Cinamon Saku Saal, Tallinn
Laupäev, 5.12, 22:00, Cinamon 3. Saal, Tartu

6/10

http://citizenforza.blogspot.com/2009/12/triage-2009.html

Toimetas: Forzelius
1. detsember 2009, kell 12:05