"Pole kitsi, pole au". Selliste jaburate sõnadega juhataks sisse selle, musta huumoriga vürtsitatud sõjaloo, mis on ka päriselt aset leidnud, nii kummaline, kui see ka poleks. Ülamainitud tsitaat on ka filmi taglineiks ning tagantjärele mõtiskledes sobib väga hästi kirjeldama kogu seda absurdsust, mida näha sai (esimest korda elus kinos trepi peal istudes). Kahjuks ei ole tegu hea filmiga, jäi sinna keskpärasuse kanti, venis samuti kohutavalt ning üks hetk oli tunne nagu vaataks umb 116-minutilist filmi. Ei ole õrna aimugi, kui madalale ta hindeskaalal veel siis langenud oleks. Siiski, vaadata tasus ning helgeid momente oli samuti.

Peategelast on raske paika panna. Ühest küljest võiks selleks olla Ewan McGregori poolt näideldud reporter, kes peale naiselt korvi saamise lendab Kuveiti, et Iraagi sõjas toimuvast mingi lugu kirjutada ning seeläbi tõestada, et ta ei ole mingi mömm (mida ta tegelikult ikkagi on). Samuti võib selleks pidada Bill Djangot, Jeff Bridgesi kehastatud vaimusõdalane, ehk siis mees, kes on kaudselt süüdi selles, et sündmused rullusid lahti nii nagu nad seda tegid. Ja loomulikult ei saa unustada mõnede poolt "Härra Eksimatuks" tituleeritud George Clooney tegelaskuju Lyn Cassadyt, kes on vägagi segasel missioonil, millest, kui aus olla, lõpuni aru ei saanudki.

Kui eelmist lõiku silmas pidada, võib mõelda, et tegemist oli täitsa hea filmiga. Kahjuks seda see ei olnud. Kuigi oli ohtralt situatsioonihuumorit nagu näiteks autoretked kõrbes ja LSD trip sõjaväebaasis, siis need jäidki filmi parimateks külgedeks. Esimese poole teosest kandsid ilusti kandikul mööda, ent teise poole suvatsesid jätta päris igavaks, sest naljad hakkasid korduma ning sisu veeel enam manduma. Loomulikult ei saa seda ette heita stsenaristidele, kes adapteerisid tõestisündinud loo, kuid filmi hetked alates umbes 1:00'st, tegid juba väga kärsituks...

...ning panid ootama, millal see kõik juba lõppeb. Lõpuks plotipotti segama tulnud, mõnes mõttes peategelased, kuid segaseks jäänud sisu tõttu segasteks tegelasteks jäänud olevused, kitsed, ei suutnud enam oodetud päästet filmile tuua. Tegelased hakkasid samuti mingil hetkel oma võlu kaotama ning korduvad situatsioonid ei olnud ka hea viis asju põnevamaks kruttida (automomendid). Kurb, et nii palju potentsiaali omanud ansambel ja tegelikult ka lugu, ei suutnud põnevamat filmielamust pakkuda. Kui veel äpardustest rääkida, siis muidu üks mu lemmikuid (ja see aasta minu arvates ka Shrinkis hiilanud) Kevin Spacey oli täielik läbikukkumine. Tema LSD stseen oli küll antud hetkel naljakas, aga pärast oleks tahtnud nutta sellise asja peale. Tema osa oli väga kehvasti kirjutatud samuti, liiga vähe actionit temasuguse karakternäitleja jaoks.

Siiski, täielik ajaraisk ei olnud, arvaks, et Clooney ja McGregori tandem päästis päeva. Surmapuudutus, kui see oli selle täpne vaste, oli üks parimaid kilde filmi jooksul. Samuti jäi meelde ka söögi tegemine kõrbes ja mõningad First Earthi treeningvõtted (ja tantsimine). Hetked, kus tegeleti jõllitamisega (ei taha spoilida, miks, olid), olid ka koomilised. Sellest filmist oleks siiski võinud nii palju rohkemat saada, kui oleks viitsitud veidike vaeva näha ning mitte jätta lõpukardinaid LSD hooleks ning loota, et kari pilves sõjaväelasi lolli mängimas jätab publikule ahhetama paneva reaktsiooni. Paras vitamiinilaks oli see-eest küll.

Mitte paha pärast, aga: mida see film üldse PÖFF'il tegi? Tundub küll olevat tootjafirmade poolest väikese kaliibriga film ent selliste staariparaadidega filmid ei ole ju tavaliselt sellised, mida Pimedate Ööde Filmifestivalil näha saaks. Tegin vea, et seda üldse vaatama läksin sellisel ajal. Kes teab, milline väärtfilm seetõttu vaatama jäi. Õnneks päeva viimane film, Un Prophete, oli selline meistriteos, et pani rahuloluuimas unustama, milline keskpärane film oli The Men Who Stare at Goats.
Clooney'lt jään huviga ootama Up in the Airi, Spacey'lt Mooni (mida otsustasin PÖFFil mitte vaatama minna, et näha teisi häid maailmakino filme, mida suure tõenäosusega edasisel eluteel ei kohta).

http://citizenforza.blogspot.com/2009/11/men-who-stare-at-goats-2009.html

Toimetas: Forzelius
30. november 2009, kell 14:57