Algselt telefilmiks planeeritud "Kirjad isa Jaakobile" on vast üks kõige emotsionaalsemaid filme, mida näinud. 75 minutiga suudeti tekitada minus ja kahtlemata ka teistes vaatajates niipalju mõtteid, kusjuures selleks oli vaja ainult Soome looduse üliväikest maalapikest, põhiliselt kahte näitlejat ning sisemist konflikti naispeaosalises. Mõlemad peategelased said pinevuse ülalhoidmisega hakkama ning tegid kogu projekti vägagi nauditavaks.

Äsja ennetähtaegselt vanglast vabanenud, kandes enne eluaegset karistust, üksik hunt, Leila, otsustab võtta vastu pakkumise minna kohaliku preester Jaakobi juurde tööle. Kaks täiesti erinevat tegelast: kaleda ilmega mõrd Leila ning südamlik, pime vanahärra/usumees Jaakob. Paaril tuleb nüüd hakata koostööd tegema, et ühe katuse all hakkama saada. Leila eesmärgiks saab nägemisvõime kaotanud jumalakartliku vanamehe abipalvekirjade ettelugemine ning neile vastamine.

Kohe alguses ilmneb, et ükskõik millist lahkust Jaakob naise vastu ka ei ilmutaks, jääb too ikka külmaks, karmiks ja kõvaks igasugustele püüetele temaga läbi saada. Ta on seal lihtsalt, et kuskil mõni aeg ära elada ning mõelda, mida eluga edasi teha. (Kohe alguses ütleb ta ka, et ei kavatsegi kauaks vanamehele sulaseks jääda.) Sisu tihendab ka postiljon, kes eelmainitud kirjad kohale toob. Probleeme endise vangiga tekib ka temal ning vaatajale jääb mulje, et naine ei sulandugi uude keskkonda sisse.

Heikki Nousianinen teeb tõeliselt südamliku rolli, mille sarnaseid olen harjunud nägema filmides 70+ meeste poolt, kes saavad kaastunde tavaliselt siis, kui ühiskond või mõni kõrvaltegelane nad ära tõukab. Oma ülesandega saab hakkama ka Kaarina Hazard, tehes tõepoolest väga tervist ohustava rolli, olles oma nõelava pilgu ja kehakeelega ohtlik igale vaatajale. Julgelt väidan, et vaevalt kellelgi temast enamus filmi jooksul kahju hakkas või kaastunne tema vastu tekkis. Jaakobi vastu, seevastu, tundsid sümpaatiat kõik.

Sümpaatia oligi see, mis väikeseks miinuseks osutus. Tegelasi justkui vastandati ning kasutati liigselt ära Leila pahatahtlikkust, et näidata, kuivõrd armastatav ning südamlik on Jaakob. Sellegipoolest langesin ka mina selle ohvriks, kuid selle peale hiljem ning adekvaatselt mõeldes, oli tegemist vägagi odava trikiga. Mainima peab, et nii meeldivat tegelast pole ammu ekraanil näha saanud. Naljakal kombel meenutas veidi meie oma Jaan Ruusi - õnne siinkohal elutöö preemia eest.

Lõpp oli filmil kaunis nutikas, sõlmides kokku kõik sõlmed ning parandades mõned lekked selles stsenaariumipaadis. Enne viimast momenti jäi arusaamatuks Leila vabanemine vanglast, mis lõpus kenasti ära seletati. Jaakob sai oma filmi jooksul arenenud kriisist väga ilusti välja mängitud stseeni läbi võitu ning täitis oma eesmärgi siin maailmas. Kuulsin oma selja taga vähemalt kolme inimest salvrätiku järele minemast ning ka üksikuid nuukseid. Endalgi olid silmad märjad. Mõnede vigadega, kuid suurepäraselt vaataja tunnetega mängivalt emotsionaalne film!

http://citizenforza.blogspot.com/2009/11/postia-pappi-jaakobille-2009.html

Toimetas: Forzelius
30. november 2009, kell 13:44