Filmiarvustus: "Leierkastiviis"

Arvamused

Esimene pressilinastus, kuhu mul võimalus minna oli, tundus seda enam hirmutavam, et kaasblogija Soprano valis selle filmi nägemise asemel une, mis on tagantjärele olukorda hinnates vägagi kohutav valik. Leierkastiviis oli film, mis kulges kohati liiga tormakalt ning järgmisel hetkel juba üleliigselt venivalt, ent oli sellegipoolest alljärgnevatel põhjustel vägagi nauditav.

Film räägib kahest lapsest, kes otsustavad põgeneda oma (see jäigi välja ütlemata, kas lastekodust või kasuperest) tolleaegsete hooldajate eest, sest nad tahetakse saata erinevatesse hooldekodudesse. Seda nad taluda ei suuda ning nad otsustavad jõululaupäeval võtta ette raske ja kurnava teekonna, et leida üles tüdruku, Aljona isa, kes ta kunagi maha oli jätnud. Lugejale selguseks, lastel on erinevad isad. Tegemist on tõepoolest, nagu Jaan Ruus ütles, jõulumuinasjutuga, sest nagu igal muinasjutul, on ka siin hetki, kus kõik tundub lilleline, ning hetki, kus vaataja kindlasti väikestele debütant-peategelastele pöialt hoiab.

See film on eepiline. Kujutada ühte päeva kahe ja poole tunniga ei ole kerge ülesanne. Kindlasti hakkaks kogenematul lavastajal/stsenaristil raskusi aja ära täitmisega, kuid õnneks siin filmis niimoodi ei läinud. Tee peal juhtub mitmeid värvikaid seiku erinevate ühiskonnagruppidega: kodutud lapsed, rikkurid kasiinos, kleptomaanid kaubanduskeskuses, vaesed ja rikkad inimesed rongijaamas. Filmi pikkuse peale mõeldes, võib väita, et kui juba otsustati nii pikk ettekujutlus ühest päevast anda, siis suudeti stsenaarium täis toppida väga õigeid seiklusi ning kuigi tekkis tunne, et on ebareaalne, et ühe päeva jooksul nii palju juhtuda võib, siis oli tegemist ometigi hea meelelahutusega.

Esines parasjagu segadust (ukraina film ent igati venemaal aset leidvad probleemid), millest kõige suuremaks peaks igasuguse info puudumine. Kõik linna elanikud elaksid justkui iseendale ning täielikult ignoreerivad igasugust abipalvet seda isegi ärakuulamata. Keegi ei tea mitte millestki ega kellestki mitte midagi ega kedagi. Isegi mul, kui täisealisel, oleks raske tulla toime sellises ühiskonnas. Seda enam on imetlusväärne kahe lapse juhtumised ja sekeldused seal. Segadustega kaasnes ka omajagu huumorit (näiteks 500 eurose kupüüri lahtivahetamine), mis sümboliseeris laste armsat naiivsust ja usku inimkonna headusesse. See oli omamoodi kurb, kuid samas ka naljakas. Euroopalik draamakomöödia.

Filmi ainsaks halvaks küljeks pean seda, et lavastajal puudus idee filmi korralikult lõpetada ning anda vaatajale selge pilt, mis siis ikkagi juhtus. Lõpustseenis kadus ka ajataju täielikult ära. Umbes 30 minutit enne lõppu hakkas see kurb tõsiasi, et aina segasemaks ja sürreaalsemaks hakkab sisu muutuma, ilmnema ning ma tõsimeeli lootsin, et asi leiab veel loogilise lahenduse, kuid seda paraku ei juhtunud. Uspenski Tee 10 hetk oli ka kurb ja näitas mõnes mõttes lõpu ära, kuid päris otseselt seda siiski ei tehtud.

"Film peab olema meelt lahutav ja kui ta seda ei tee, siis on ta läbikukkunud." Nii ütles Sir Richard Attenborough Gandhi DVD filmieelses arvamusavalduses. Selle filmi põhjal lähtusin just sellest kriteeriumist. Olgugi, et ta oli pikk, olgugi, et ta venis päris mitmes kohas - head küljed kaalusid keskmised/halvad kindlasti üles. Piin oli küll vaadata, kuidas inimesed 10 minutit järjest telefoniga räägivad (kümendik 1h 40 min'i kestvast filmist) või kuidas inimesed raudteejaamas magavad, kuid dramaatilised ja südant liigutavad hetked meie kahe noore kangelasega, olid need, mille põhjal seda filmi heaks pean.

Ei hakka küll reetma, millega seiklus lõppeb, ent miskitmoodi kurb oli see ikka. Jäeti õhku ka mitu küsimust, mille paljastamisega ma ka üht-teist reedaksin. Igaljuhul soovitaksin seda filmi vaatama minna. Hoiatan küll ette, et sobib vähestele, kuid kui ülalesinev arvustus teid mingitpidi köitis, siis kaege järele. Risk on seda väärt ja tegemist oleks 100% parema võitjaga PÖFFi peaauhinnale, kui seda on minu tänane teine elamus (viiest), milleks oli Lourdes (ei täitnud Sir Richardi mõttelist joonlauda). Kui see film auhinna taskusse pistab, ei oleks mul midagi selle vastu.

http://citizenforza.blogspot.com/2009/11/melodiya-dlya-sharmanki-2009.html

Toimetas: Forzelius
30. november 2009, kell 12:41

Jaga / Prindi

  • Jaga Facebookis
  • Jaga Twitteris
  • Jaga Deliciousis
  • Lisa lemmikutesse
  • Prindi
  • Saada e-mailiga