Kahe lõuna-korea filmi vahepeale mahtus reedel ka Briti biograafiline põnevusdraama, milles kujutati Britannia läbi aegade kõige vägivaldsema ja kurikuulsama vangi saatust. Mees on siiamaani vangis ning lõputiitrite eel paljastatud fakti kohaselt on ta oma elust 34 aastat vanglatrellide vahel veetnud, tehes aeg-ajalt tuure ka hullumajja (igati õigustatult). Film toimis omas elemendis, ent kindlasti ei meeldi paljudele.

Head asjad kõigepealt - Tom Hardy võttis vaataja kaasa väga lahedale ja vingele rännakule. Musklis, turn-off vuntside, kiila peaga variant Alex DeLarge'ist, kellega teda siiski sama heaks ei peaks, suutis 92-minuti pikkust filmi üleval hoida väga hästi ning see mees tegi oma tööd filmimeeskonnast kõige paremini, sest sisu jäi kahjuks kesisemapoolseks. Protagonistiga oli aga vägagi hästi märki tabatud ning huviga ootan mehe järgmiseid projekte.

Muhedad olid ka filmi algushetked, millest kahjuks liiga kiirelt üle hüpati ning venitati hoopis kohtade peal, millel üldises mastaabis eriti relevantsust ei olnud. Nimelt olid palju meelelahutavamad ja lõbustavamad hetked, kui Bronson, toona veel Peterson, möllas juba noore poisina ringi ning ilmutas sõgeda mehe tunnusjooni. Võib-olla ei olegi mehe minevikul head ainestikku kvaliteetseks filmiks - kui ikka postiröövi eest 30 aastat vangi saad ning terve film põhiliselt seda kujutab, siis võib vaataja suhteliselt ruttu ära tüdineda. Minuga nii ei läinud, küll aga, saalis ringi kiigates, märkasin rahulolematuse tunnuseid kaaskülastajates.

Seda filmi oleks saanud niipalju paremini teha. Esiteks oleks võinud linateos pikem olla, lausa poole tunni võrra vähemalt. See oleks vältinud liigset edasihüpet teose alguses ning oleks tegelase väärtust tõstnud. (Alguse põhjal arvasin juba, natuke arvan tänini, et võib-olla on mees väärt lausa Oscarit.) Samuti oleks võinud vanglaelu kujutamist veidike mitmekesistada. Kaklused muutusid veidi ühekülgseks ning üksikkongid ei aidanud samuti kaasa, kaaskond oleks asja paremaks teinud. Rüütliks valgel hobusel sai ühel hetkel ka hullumaja sissetoomine.

Montaaži peab samas kiitma, mustkunstnikuna esinedes (ei saanudki aru kellele ta esines ja mis ajal see toimus) ja minevikust rääkimine, mõjus värskendavalt. Samuti ka hetked, kus ta üksinda mustal taustal kaamerasse rääkis (natukene Spike Lee'd). Oleks kogu film toimunud algusest lõpuni lineaarselt, oleksid muljed ilmselgelt kehvemad. Läbi eluperioodi tuli ka väga hästi välja see, et kui Alexil oli filmi jooksul kaks isiksust, pätt ja pühak, siis Charlie Bronson ongi lihtsalt kaabakas. Osadel inimestel ei olegi lootust muutuda, oli vast moraaliks, ning see mõjus usutavalt.

Peaosalisele kuulub siiski kiitus ning hoolimata vigadest nautisin ma filmi. Oli sisutühjust, oli venimist, kuid Tom Hardy muutis selle kõik nii tähtsusetuks. Lõpumoment, kus ta oma muheda vuntsiga kaamerasse naeratab, paneb vast iga normaalse inimese muigama/naerma. Sellele eelnev totaalne grimassivahetus aitab samuti komöödilisele poolele kaasa. Igal hetkel vaataks sellist meest uuesti näitlemas ning välistatud ei ole ka tõsiasi, et seda filmi (subtiitrite puudumisel seansil) uuesti üle vaatan ning seeläbi arvamust parandan. Hetkel aga tagasihoidlik üle keskmise.

PÖFFil linastub veel:

Neljapäeval, 3. detsembril, kell 20:00, Sõpruses, Tallinnas

http://citizenforza.blogspot.com/2009/11/bronson-2008.html

Toimetas: Forzelius
30. november 2009, kell 12:37