Püha Tõnu kiusamine oli ausalt öeldes kõike seda, mida ma ootasin. Sürreaalne ja paljudelt maailmakuulsatelt lavastajatelt inspiratsiooni immutanud linateos.

Kohe avastseenis The Godfather: Part II'd parodeerinud stseen lummas kogu oma olemusega. Ei tea, kas asi oli selles, et Õunpuu otsustas filmi teha B&W formaadis või olen lihtsalt Eesti keskkonna pealt võhik, aga see film näitas, et ilusaid lokatsioone on Eestis ikka kõvasti. Tihti olid ilusad asukohad seotud ka ebareaalse sisuga, kui tuua näiteks momendid ülekuulamisel ja sellega kaasnenud striptiisiga. Silmale ilusad olid ka momendid, kus käis teatrietendus, mis tundus olevat umbes sama imelik, kui film ise. Väike film filmi sees nö (kuigi tegemist oli teatriga). Hiljuti vaadatud filmidest tuleb sarnane moment meelde Quentin Tarantino viimases filmis.

Üldiselt panin tähele päris palju sarnasusi maailmaklassikutega, kuid kahjuks läksid enamus meelest ära, mis tuletas mulle meelde, et aeg on jälle kinosaalis märkmeid tegema hakata. Väga loogiline oli aga seos näiteks Wild Strawberries'iga, kus Tõnu asemel oli Isak Borg see, kes, avastades, et ta ei ole oma eluga midagi erilist korda saatnud, hingelisele rännakule läheb. Stseen, kus Tõnu läheb Das Golden Zeitalterisse, meenutas vägisi momenti Stanley Kubricku viimasest filmist. Tõsi, käesoleva filmi mõisa-/majastseen ei olnud nii seksuaalse sisuga.

Kaameratöö poole pealt figureerisid pikad stseenid, kahtlemata. Siit tabaski kõige enam sarnasusi teiste lavastajte teostega. Leone (mingil määral), Tarr, Bergman, Tarantino. Pikad võtted on kindlasti hea võimalus vaatajale hinge pugeda ja filmiga samale lainele häälestada. Momendid, kus tegevust justkui pole ning kogu sisu kantakse edasi vaid napi dialoogi abil ning kaamera tiirutab üliaeglaselt tegevuspaiga ümber, on minu raamatus hindamatud.



Peatükkideks lahterdamine andis ka hea võimaluse sürrealismiga mängida (nimelt täiesti juhuslikul hetkel uue peatüki letile ladumise läbi). Magasin esimese rooma tähe maha ning arvasingi mõnes mõttes kummaliselt, et lahe oleks, kui oleks tegu peatükk-jutustusega. See sobis kahtlemata siia ning kuigi ei saanud ma aru iga peatüki alguse/lõpu kohta, et miks pidi see tulema sellel ja sellel hetkel, siis tekitas see efekti, mis paneb vaataja ka peale filmi lõppu filmist positiivselt rääkima.

Filmi sisukulgu oli kah üpris raske jälgida, mistõttu on kordusvaatamine enam kui kohustuslik. Vihjeid oli kah nii geniaalselt palju (tõsi, ise sain mõttes kaasa lõbutseda ainult väheste puhul, kuid teiste usaldusisikute muljete põhjal oli neid veelgi), et tekitas kohe tahtmise Bunueli, Pier Paolo Pasolini, Bela Tarri, Tarkovski ja teiste geeniuste filmograafia ette võtta. Muuseas, Bela Tarrilt ei ole näinud ühtegi filmi, ent tema mõju tundsin ära kunagi ühe hau poolt soovitatud klipi vaatamisest. Tõepoolest, mõni paralleel nende kahe vahel oli. Eli Rothi Hosteliga oli siin filmis vast kõige ilmsem seos.

Püha Tõnu kiusamine on kindlasti film, mis ei meeldi 99%'le inimestest. Seda on raske mõista ning kohati võib muidu mitte nii filmifännidel igav hakata. Mul õnneks sellist momenti ei tekinud ning aeg lendas päris kiiresti. Cinamon Tallina esimeseks filmiks sai valitud ainuõige teos. Kahtlemata lähen seda uuesti vaatama või äärmisel juhul vaatan kodus uuesti, et kõike hoomata. Miks mitte ka analüüsida. Igatahes, siht mul kui filmivaatajal/-blogijal on selge: saada selliseks vaatajaks, kes tajuks kõik taolise filmi mõjutajad ära ning oskaks nende loominguga paralleele tuua.

http://citizenforza.blogspot.com/

Toimetas: Kaido
15. oktoober 2009, kell 00:38