20. sajandi suuremate lava-ja ekraanistaaride hulka tõusnud Julie Andrews sündis Surrey's Thames'i kallastel Inglismaal. Ta pärisnimi on Julia Elizabeth Wells. Ema ja kasuisa olid teatrinäitlejad ning nende õhutusel hakkas suure ulatuse, kuid mitte väga jõulise häälega tüdruk esinema kõkvõimalikel lavadel ja pidudel.
20. sajandi suuremate lava-ja ekraanistaaride hulka tõusnud Julie Andrews sündis Surrey's Thames'i kallastel Inglismaal. Ta pärisnimi on Julia Elizabeth Wells. Ema ja kasuisa olid teatrinäitlejad ning nende õhutusel hakkas suure ulatuse, kuid mitte väga jõulise häälega tüdruk esinema kõkvõimalikel lavadel ja pidudel.
Kahekümneselt oli Julie Andrews Londonis, mängides peaosa kuulsa palladiumi teatri etenduses "Tuhkatriinu" samal ajal algas ka Broadway vallutus. Andrews'i esimene menulavastus USA-s oli "Poiss-sõber" (The Boy Friend). Aastal 1956 sai temast maailmakuulsus Broadway legendaarses muusikalis "Minu veetlev leedi". Televisioonis sai Julie Andrews staariks ekraanimuusikalis "Tuhkatriinu" ning mitmetes meelelahutus saadetes koos tollase ülimenuka naiskoomiku Carol Burnettiga.
Ootamatult valiti aga muusikafilmi "Minu veetlev leedi" peaossa Audrey Hepburn, kes raske osaga üliveenvalt hakkama sai. See vastulöök andis Andrewsil võmaluse osaleda Disney stuudio filmis "Mary Poppins" (1964), milles säravalt ühendati animatsioon ja näitlejate mäng. Võrratu film võitis 5 Oscarit, neist üks kuulus teenitult Julie Andrewsile.
Juba järgmisel aastal esilinastunud "Helisev muusika" tegi Julie Andrews'st megastaari. Targa naisena proovis Julie Andrews mängida ka draamafilmides, kuid tal ei läinud eriti edukalt. Pärast veel paari üsna ebaõnnestunud filmi pöördus Andrews tagasi lavale ning jätkas menukalt telekarjääri.
Inimesi vaimustas eriti tema musikaalsus, erakordselt väljendusrikas hääl ning talle omane intiimne esituslaad, mis tekitab harvaesineva illusiooni, et artist laulab vaid sulle. 1997. aastal opereeriti tema häälepaelu ning ta kaotas osaliselt lauluvõime. Ta elas seda juhtunut väga raskelt üle ning oli sunnitud koguni hingetohtritelt abi otsima.
Kui Andrews enam filmides nii palju kaasa ei teinud, alustas ta oma teist karjääri lasteraamatute autorina. Ka tema viimased rollid on seotud lastega - ta tegi kaasa komöödiafilmis "Printsessi päevikud" ning selle järjes, milles ta tegi esimese katse taas laulda peale operatsiooni. Andrews andis oma hääle ka printsess Lillianile animafilmis "Shrek 2" (2004), "Shrek Kolmas" (2007) ja "Shrek nüüd ja igavesti" (2010) ning Marlenale animafilmis "Mina, supervaras" (2010).
2007. aastal sai Andrews Ameerika Filminäitlejate Ühingu elutöö auhinna ja 2011. aasta veebruaris sai ta Grammy elutöö auhinna.
Julie Andrews on ema viiele täiskasvanud lapsele: tütar Emma, abikaasa Blake Edwards'i kaks last Jennifer ja Geoffrey ning kaks adopteeritud tütart Amy ja Joanna.
