Jean-Paul Belmondo sündis 9. aprillil 1933 Pariisi lähistel skulptor Paul Belmondo perekonda. Algkoolist visati ta välja ulakuse pärast. Ka Pascali kolledžis, kuhu 17-aastasena astus, ei läinud tal paremini. Alatihti noris ta kaaslastega tüli, kakles ja puudus õppetöölt. Tollal unistas Jean-Paul poksija elukutsest. Arstlikul läbivaatusel leiti tal aga tuberkuloosialged, ning poiss kupatati mägedesse vanavanemate juurde tervist parandama.
Jean-Paul Belmondo sündis 9. aprillil 1933 Pariisi lähistel skulptor Paul Belmondo perekonda. Algkoolist visati ta välja ulakuse pärast. Ka Pascali kolledžis, kuhu 17-aastasena astus, ei läinud tal paremini. Alatihti noris ta kaaslastega tüli, kakles ja puudus õppetöölt. Tollal unistas Jean-Paul poksija elukutsest. Arstlikul läbivaatusel leiti tal aga tuberkuloosialged, ning poiss kupatati mägedesse vanavanemate juurde tervist parandama.
Noort Belmondot tunti kui erakordset veiderdajat ja anekdoodivestjat. Et poja andeid kontrollida, kutsus isa appi Comedie-Francaise'i endise direktori Andre Brunot, kes palus noorukil midagi esitada. Kui La Fontaine'i valmid said pisut kohmetunult ette vuristanud, kõlas asjatundja hinnang: professionaalselt täiesti kõlbmatu. Julm otsus õhutas Jean-Paulis auahnust. Ta pani end kirja erakursustele, töötas palju ja visalt. Juba kuus kuud hiljem astus konservatooriumisse, kus õppis kolm aastat - Belmondo lõpetas teatriklassi kiituskirjaga. Edu andis end siiski veel oodata.
Belmondo pikk kõhetu kuju, võluv inetus, veidi jõhker ilme ja tavatud maneerid moodustasid tolleaegsete noorte põlvkonnale iseloomuliku koondportree. Teda märkas režissöör Jean-Luc Godard, kes andis näitlejale peaosa filmis "Viimasel hingetõmbel" (1959). Film kujunes Belmondole läbimurdeks.
Aastatega kasvas Bebeliks kutsutud näitleja austajate hulk ning arenes ta ametioskus. "Moderato Cantabile" (1960) ning "Stavisky" (1974) näitasid Belmondot tõsise näitlejana. Aastal 1963 valiti Belmondo Prantsuse näitlejate ametiühingu presidendiks. Samal aastal ilmus ta raamat "30 aastat ja 25 filmi", mis müüdi läbi mõne tunniga. Järgmisel aastal mängis Bebel märulifilmis "Mees Riost", hämmastades oma julgusega teha ohtlikud võtted ilma dublandita. See jäigi Bebeli firmamärgiks. Uljad esinemised katkestas lõpuks tõsine õnnetus krimikomöödia "Pantvangistamine" (1985) võtetel.
Peaosa eest filmis "Rikutud lapse eksirännakud" (1988) sai Belmondo Cesari preemia. Selles lavastuses mängis ta esimest korda koos oma poja Pauliga. Pojaga mängis ta koos ka Claude Lelouchi tänapäevastatud filmis "Hüljatud" (1995), kus Jean Valjeanist oli saanud autojuht Henri Fortin.
Pärast teist südameatakki on Jean-Paul Belmondo aktiivsest näitlemisestt taandunud, öeldes, et ei taha muutuda prantsuse märulifilmide lendavaks vanaisaks. Vananeva mehe eest kannab hoolt Belmondo elukaaslane Nathalie Tardivel, kellega ta tutvus 1989. aastal. Nad abiellusid 2002. aastal. Aasta hiljem sündis ka tema neljas laps Stella Eva Angelina. Belmondo ja Tardivel lahutasid 2008. aastal.
Eelmisest abielust Elodie Constantiniga on Belmondol kolm last: Patricia (sündinud 1958), Florence (1960) ja Paul (1963). Paulist sai Vormel-1 sõitja, vanim tütar Patricia hukkus 1994. aastal tulekahjus. Belmondo ja Constantin lahutasid abielu 1965. aastal, kui tuli ilmsiks mehe afäär näitlejatar Ursula Andressiga.
Prantsuse Vabariigi president autasustas Jean-Paul Belmondot Auleegioni ordeniga, tehes temast rüütli, aastal 1991 ülendati ta ohvitseriks ja 2007.aastal komandöriks. 2010. aastal andis Los Angelese Filmikriitikute Ühendus talle elutööauhinna.
