Michael Caine

London

7.13 / 10

8 hindajat

Hindamiseks pead olema sisse logitud!

Michael Caine (sünninimi: Maurice Joseph Micklewhite) sündis Londonis 1933. aastal. Tema isa töötas turul kalapakkijana ja ema oli koduperenaine. Juba noore poisina unistas Michael näitlejaks saada.

Pärast koolist välja kukkumist, värvati noormees Kuninglikku Jalaväkke ja saadeti Korea sõtta. Sõjast vabanemise järel 1953. aastal, osales ta mitmetes teatrietendustes ja võttis omale lavanimeks filmist “The Caine Mutiny” pärineva Michael Caine’i.

Peale Joan Littlewoodi Lavakooli lõpetamist, mängis Michael kõrvalosi sellistes filmides nagu “Carve Her Name with Pride” (1958) ja “The Wrong Arm of the Law” (1962), enne kui võitis pisut suuremat tähelepanu oma leitnant Gonville Bromheadi rolliga filmis “Zulu” (1963). Tähesära saabus aga Harry Palmerina spioonitriloogias, mis koosnes filmidest “The Ipcress File” (1965), “Funeral in Berlin” (1966) ja “The Billion Dollar Brain” (1967). Tema kehastus naistekütiks filmis “Alfie (1966)”, mida saatis Ühendriikides üllatavalt suur edu, tõi talle ka esimese Oscari nominatsiooni.

Järgnenud rolliga kirjutas Caine ajalukku enda ja minimasina, millega ta ringi kihutas; selleks oli klassikaline põnevuskomöödia “The Italian Job (1969)”. Sellele järgnes veel üks suurroll filmis “Tapke Carter (1971)”, kus ta kehastas armutut maffiameest, kes otsis kättemaksu. Parima meesnäitleja Oscari nominatsioon tuli ka 1973. aasta filmiga “Sleuth”. Järgnes aga koostöö Sean Conneryga filmis “The Man Who Would Be King” (1975). 1983. aastal tuli veel üks Oscari nominatsioon alkohoolikust professori osatäitmisega filmis “Educating Rita”. Lõpuks saabus ka võiduhetk, kui Caine sai kõrvalosatäitja kuldmehikese filmiga “Hannah and Her Sisters” (1986).

Karjäär, mis kippus juba pisut ära vajuma, sai uue tuule tiibadesse 90ndate lõpus, kui Caine võitis veel ühe parima kõrvalosa Oscari filmiga “The Cider House Rules” (1999). Oma teenete eest näitlemise alal löödi Michael Caine 2000. aastal kuninganna poolt rüütliks ja sai omale autiitli “sir”. Nõudlus aga näitleja järele kasvas veelgi. 2002. aastal võis ta oma saavutuste sekka kirjutada veel ühe parima meesnäitleja Oscari nominatsiooni filmiga “Vaikne ameeriklane”. Järgnes veel hulk väärikaid rolle filmides “Secondhand Lions” (2003), “Batman alustab” (2005), “Ilmateadvustaja” (2005) ja “Lõppvaatus” (2006).

Caine pole saanud eriti palju romantilise rolle, sest tema aktsendi järgi pandi teda rohkem tavalisi selle kehastama, kuid tema osatäitmised on alati hästi välja mängitud ning mehe tähesära põhineb suuresti meisterlikel oskustel ja karismal.

Jaga / Prindi

  • Jaga Facebookis
  • Jaga Twitteris
  • Jaga Deliciousis
  • Lisa lemmikutesse
  • Prindi
  • Saada e-mailiga