Ingrid Bergman oli Rootsi näitlejatar, kes võitis 3 Oscarit ja kaks Emmy't. Samuti on ta pälvinud ühe Tony auhinna. Ameerika Filmiinstituut reastas ta naisnäitlejate seas neljandale positsoonile.
Ingrid Bergman oli Rootsi näitlejatar, kes võitis 3 Oscarit ja kaks Emmy't. Samuti on ta pälvinud ühe Tony auhinna. Ameerika Filmiinstituut reastas ta naisnäitlejate seas neljandale positsoonile.
Bergmanile pandi nimi Rootsi printsessi Ingridi järgi. Tema isa oli Justus Samuel Bergman ja ema sakslanna Friedel Adler Bergman. Kui Ingrid oli kolmeaastane, suri tema ema. Isa suri, kui Ingrid oli 13-aastane. Pärast seda elas ta koos tädiga, kes kuus kuud hiljem suri südamehaigusesse. Seejärel võtsid tüdruku endale teine tädi ja onu, kelle peres juba kasvas viis last.
17-aastaselt kutsuti ta Stockholmi Kuninglikku Draamateatrisse. Esimesel suvepuhkusel värvati ta Rootsi filmistuudiosse ning Ingrid pidi seetõttu lahkuma teatri kohalt. Tema debüüt toimus 1935. aastal filmis "Munkbrogreven".
Pärast tosinaid filme Rootsis sõlmis Ingrid 1939. aastal lepingu Hollywoodi produtsendi David O. Selznickiga. Tema esimeseks etteasteks oli juba varem 1936. aastal Rootsis mängitud filmi "Intermezzo" reproduktsioon. Film oli menukas ning Ingrid sai Hollywoodis populaarseks: teda nimetati isegi "rootslaste kingituseks Hollywoodile". Tema puudusteks jäi algul veel nimi, mis ei sobinud Hollywoodi konteksti, pikk kasv ning väga vähese jumestuse kasutamine rollides.
Pärast kolme edukat filmi Ameerikas mängis ta koos Humphrey Bogartiga 1942. aasta klassikaks saanud filmis "Casablanca", mis jäi Ingridi kuulsaimaks rolliks.
1943. aastal pälvis ta parima naisnäitleja nominatsiooni filmiga "Kellele lüüakse hingekella". Aasta hiljem pärjati Ingridit esimese Oscariga parima naisnäitleja kategoorias filmi eest "Gaslight" (1944).
Tema karjääri järgmiseks verstapostiks oli koostöö Alfred Hitchcockiga, esiteks filmis "Nõiutud" (1945) ja seejärel "Kurikuulus" (1946), kus ta mängis koos Cary Grant'ga. Kahjuks polnud Bergmani kolmas ühistöö Hitchcockiga, "Under Capricorn" (1949), kuigi edukas.
Bergman sai järjekordse parima naisnäitleja Oscari nominatsiooni rolli eest filmis "Joan of Arc" (1948). Film ei olnud väga edukas rahva seas. Peamiselt oli see tingitud skandaalist, et Bergmanil oli afäär Itaalia lavastaja Roberto Rosselliniga.
Kuulus režissöör kutsus ta oma filmi "Stromboli" (1950). Nad armusid ja Bergman jäi rasedaks. Poja nimeks sai Renato Roberto Ranaldo Giusto Giuseppe ("Robin") Rossellini. Mõlemad olid samal ajal abielus, Bergman rootsi hambaarstiga, kellega ta oli abiellunud 21 aasta vanusena ja kellega tal oli tütar. Pärast afääri ilmsikstulekut polnud ta enam oodatud Ühendriikidesse. Ta kolis Itaaliasse, et abielluda Rosselliniga. Neil sündisid kaksikud tütred 18. juunil 1952. aastal.
Filmil "Stromboli" (1950) olid kõik eeldused saada kassamagnetiks, aga afääri ilmsikstuleku tõttu kukkus film läbi. Paljudes maades keelustati see film moraalipõhjustel. Peaaegu sama juhtus kõigi nende ühisfilmidega. Pidevatele probleemidele ei pidanud vastu ka kangelaslikult sõlmitud abielu.
Nõiaringi purustas alles Anatole Litvaki ajaloofilm "Anastasia" (1956). Ingrid võitis oma teise Oscari. Diiva oli taas tagasi, aga oma endist sära ta enam ei saavutanud.
Filmis "Indiscreet" (1958) uuendas ta oma partnerlust Cary Grantiga. Kuigi viimastel aastatel oli tema tervis vähist puretud, jätkas ta erakordsete osatäitmistega. Siia ritta kuuluvad nii kergemad "The Yellow Rolls-Royce (1964), "Murder on the Orient Express" (1974), kui ka raskemad filmid.
Kahtlemata on tema karjääri teise poole suurim roll Charlotte tema Rootsi nimekaimu Ingmar Bergmani filmis "Sügissonaat" (1978). See roll tõi talle juba seitsmenda Oscari nominatsiooni.
Tema viimaseks rolliks jäi Iisraeli kunagise peaministri Golda Meiri kehastamine teleseriaalis "A Woman Called Golda" (1982).
Ingrid Bergman suri 1982. aastal Londonis 67-aastasena pärast pikka võitlust rinnavähiga. Tema keha kremeeriti Rootsis. Suur osa tema tuhast puistati merre ning väike osa Stockholmi kalmistule, kus puhkasid tema vanemad.
