Lucio Fulci oli Itaalia lavastaja, stsenarist ja näitleja. Ta sündis 17. juunil 1927. aastal Roomas. Kuigi Fulci on lavastanud nii vesterne, komöödiaid kui ka giallo-filme, on ta peamiselt tuntud oma veriste ja julmade õudusfilmide poolest. Seepärast on talle antud hüüdnimeks "veristamise ristiisa" - tiitel, mille all tuntakse ka Ameerika filmitegijat Herschell Gordon Lewist.

Filmikarjääriga alustas Fulci 1950. aastal, kui oli filmi "Gli ultimi giorni di Pompei" juures teise üksuse lavastaja. Stsenaristi ja näitlejana proovis ta esimest korda kätt aastal 1953. Oma esimese tuntuma filmi lavastas Fulci 1971. aastal - tegu oli õuduspõnevikuga "Sisalik naise nahas". Aasta hiljem tegi ta samast žanrist filmi "Ära piina pardipoega". Suurema tuntuse saavutas mees 1979. aastal filmiga "Zombi: elavate surnute saar", mis oli itaallaste mitteametlik järg George A. Romero hittfilmile "Surnute koidik (1978)". Seejärel lavastas Fulci iseenda surnute triloogia, kuhu kuulusid "Elavate surnute linn", "Seitse põrgu väravat" ja "Kalmistuäärne maja". 1982. aastal tegi ta filmi "New Yorgi rappija" ning ta viimasteks menukamateks filmideks jäid 1988. aasta "Zombi: maapealne põrgu" ja 1990. aastal lavastatud "Kass ajus".

Kokku näitles Fulci elu jooksul 22 filmis, lavastas neid 56 ja kirjutas 59. Ta suri oma kodus 13. märtsil 1996. aastal 68-aastasena diabeedi tüsistustesse.