Ingmar Bergman

Rootsi, Uppsala

0 / 10

hindajat

Hindamiseks pead olema sisse logitud!

Sündinud: 14.07.1918 (89-aastane)
Surnud: 30.07.2007
Lavastatud filme:
(vaata kõiki)
Fanny ja Alexander (1982)
Sügissonaat (1978)
Palgest palgesse (1976)
Sosinad ja karjed (1972)
Häbi (1968)

Ingmar Bergman oli Rootsi tuntuim filmirežissöör. Ta sündis 1918. aastal Uppsalas luterliku vaimuliku pojana. Ingmar oli vanuselt teine laps oma perekonnas. Vend, Dag, oli temast neli aastat vanem ning õde, Margareta, neli aastat noorem. Isa, Eriku, amet (preester) tingis laste kasvu religioosses miljöös. Ema, Karin, oli hariduselt meditsiiniõde.

Bergman õppis Stockholmi ülikoolis (1937–1940) kunsti, ajalugu ja kirjandust. Sellel ajal tekkis noormehes ka kirglik huvi teatri vastu. Näitlemist, käsikirjade kirjutamist ning õpilasetenduste juhendamine jäi esialgu küll kõrvaliseks hobiks ent peagi tekkis võimalus jätkata karjääri Mäster Olofsgärdeni teatris. 1940. aastal sai Bergmanist režissööri assistent Rootsi Kuninglikus Ooperimajas. Viis aastat hiljem anti südikale noormehele võimalus teha päris oma film, mille nimeks sai "Kriis". Ta esimeseks rahvusvahelist tähelepanu pälvinud filmiks sai 1953. aastal valminud "Suvi Monikaga".

Bergman alustas tööd ka Malmö munitsipaalteatris, kus tegutses kuni 1959. aastani. See faas tõi tema loomingusse ka uusi teemasid. Bergmanile meeldis vaadelda abieluküsimusi (kahe inimese kooselu, truudus(etus), lapsed). Bergmani filmides mängisid sageli ühed ja samad näitlejad. Ta esinäitlejaiks olid näiteks Erland Josephson, Max von Sydow, Harriet Andersson, Bibi Andersson ja Liv Ullmann.

Teda kritiseeriti sageli sünguse ja hämaruse pärast. Loomingu sünged teemad olid põhjuseks, miks laiem publik pidas teda kaugeks ning miks teda kodumaal peeti osaliselt vastutavaks selle eest, et Rootsit tuntakse neurootikute maana. Tööd keskendusid sellistele teemadele nagu armastus, üksildus, hingepiinad ning suhted jumalaga.

1955-ndal aastal oli Bergman rahvusvaheliselt äärmiselt edukas filmiga "Suveöö naeratused". Film kandideeris Kuldse Palmioksa auhinnale. Järgnevatel aastatel ilmusid ka "Seitsmes pitser" (1957), mis kandideeris taas Kuldsele Palmioksale ja "Maasikavälu" (1957), mis tunnistati parimaks Berliini festivalil. Selle filmi käsikirjaga kandideeris Bergman esimest korda Oscarile. Pärast on nominatsioone kogunenud veel 7, triumfini jõudis Ingmar Bergman oma lavastatud ajaloofilmiga "Süütuse kevad" (1959), mis tunnistati parima võõrkeelse filmi Oscari vääriliseks.

Järgnesid sellised filmid nagu "Neitsiallikas" (1960), "Saatana silm" (1960), "Armulaualised" (1963), "Vaikus" (1963), "Rääkimata kõigist neist naistest" (1964) ning "Persona" (1966). Viimasena nimetatud filmi pidis Bergman oma üheks tähtsamaiks lavastajatööks.

60-ndatel ostis Bergman endale suvila Fårö saarele. Paiga lummav maastik oli taust ka mitmele filmidele. "Persona" (1966), "Hunditund" (1968), "Häbi (1968)", "Kirg" (1969) võttepaik oligi just see saar.

1971. aastal esilinastunud film "Puudutus" oli Bergmani esimene ingliskeelne linateos. Samal aastal omistati Bergmanile Irving G.Thalbergi mälestuspreemia, mis anti üle Oscari galal.

Filmi võttestik oli nüüdseks viidud tagasi linnamiljöösse ning süžee muutus romantilisemaks. "Sosinad ja karjed" (1972), "Stseenid ühest abielust" (1973) ning "Sügissonaat" (1978) said nii positiivse kui ka negatiivse tähelepanu osaliseks just oma intiimse peresuhteid käsitleva temaatika tõttu. Bergmani meisterlikkust iseloomustab suurepäraselt filmis "Sosinad ja karjed" nähtav värvide, muusika ja tugevate emotsioonide kooslus. Filminduse kõrval jätkas Bergman tööd ka teatris, kõige tihedamalt Rootsi Kuninglikus Draamateatris.

Pärast seda kui Bergman 1976. aastal arreteeriti maksudest kõrvalehoidmise tõttu, vandus ta, et ei tee enam kunagi filme Rootsis. Ta sulges oma filmistuudio Fårö saarel ja läks enda kehtestatud eksiili.

1982. aastal saabus ta korraks tagasi kodumaale, et lavastada filmi "Fanny ja Alexander". Bergman teatas, et see film jääb tema viimaseks ja et peale seda keskendub ta teatritööle. Film tunnistati 1984. aasta Oscari galal parimaks võõrkeelseks filmiks, mis oli juba võitnud prantslaste Cesari preemia.

Bergman tegi sügavalt isiklikke filme, järgides omaenda vaimseid ja hingelisi otsinguid. Ta töötas kõrge eani ning oma viimase töö "Saraband" lavastas ta televisioonis 2003. aastal.

Bergman oli abielus viiel korral: tantsija Else Fisheriga, tantsija Ellen Lundströmiga, ajakirjanik Gun Grutiga, eesti pianisti ja kirjaniku Käbi Lareteiga ja krahvinna Ingrid von Roseniga. Kokku oli Bergmanil 9 last.

Bergman suri 89 aastaselt oma kodumajas Fårö saarel.

Jaga / Prindi

  • Jaga Facebookis
  • Jaga Twitteris
  • Jaga Deliciousis
  • Lisa lemmikutesse
  • Prindi
  • Saada e-mailiga