Postapokalüptilised filmid pakuvad alati midagi uut ja Richard Mathesoni romaanil põhinev "I Am Legend" pakub huvitavat vaadet rohtukasvanud ja poolmädanenud New Yorki linna viimase elaniku, teadlase Robert Neville'i igapäevaellu.

Päeval sõidab ta ringi punase sportautoga, jahib oma truu lambakoera Sam'i abiga ringijooksvaid loomi (meile ei öelda, kuidas sattusid lõvid USA suurlinna, kuid loomaaed paistab olema seletus, millega enamik rahulduvad) ning käib erinevates korterites ja majades, et leida teisi ellujäänuid, kelle olemasolus ta iga päevaga aina enam kahtleb. Kui väljas läheb pimedaks, tõmbab ta oma kodus kinni akendele ja uksele ehitatud luugid ja läheb keldrikorrusel asuvasse laborisse, et nakatunud väikeloomi katsejänestena kasutades leida viirusele ravi. Aastatepikkune üksindus on ta viinud osalise hullumeelsuseni ja seltsi leiab ta poodidesse ja muudesse kohtadesse seisma asetatud mannekeenidelt.

Filmi selgroog Will Smith on viimastel aastatel muutunud äärmiselt arenguhimuliseks: juba tema eelmise aasta "Õnne otsinguil" ("The Pursuit of Happyness") näitas, et temas peitub ka potentsiaalne draamanäitleja, ja käesolevas teoses tuleb ta isolatsioonist põhjustatud psüühiliste probleemide kujutamisega piisavalt hästi toime, et tema tegelasele oleks võimalik hõlpsasti kaasa elada, muutes põnevamad momendid efektiivsemaks.

Kurval kombel ei suuda "Mina olen legend" aga ennast kindlasse žanrisse paigutada ja selles on peaasjalikult süüdi arvutiefektid, mis on 150 miljoni dollarilise eelarve kohta suhteliselt nigelad. Loomulikult on lihtsam karja põtrade korraga jooksma panemise asemel kasutada arvuti abi, ja ehkki loomastseenid tekitasid tunde, nagu ma vaataks Scooby Doo filmi, oleksin vähemasti oodanud, et filmi tegijad mõistavad, et arvutigraafika ei näe kõige parem välja ning kasutanud nakatunud inimeste ehk vampiiritaoliste mutantide loomisel grimmi ja näitlejaid. Nõnda ei oleks olendid ehk nii nõtked ja äkilised välja näinud, kuid vähemalt oleks visuaalse külje suhtes nõudlikumad inimesed rahul.

Korraga täidab "Mina olen legend" nii meelelahutusliku kui ka kurva ja natuke mõtlemapanevagi filmi rolli, kuid see ei ole tingimata hea kompott. Leplikum vaataja võib saada elamuse osaliseks, kuid taibukamale inimesele tunduks film sama auklik kui Emmentali juust. Oleksin olnud enam rahul, kui värske "viimase ellujäänu" stsenaarium poleks muutunud poole pealt "maailma päästja" looks.

Täielikku arvustust loe:
http://fletchujafilmid.blogspot.com/2007/12/i-am-legend-2007.html

Toimetas: Ralf
7. märts 2008, kell 19:43