Seekordsete Oscarite üks nomineeritumaid filme kindlustas vendadele Coenitele lõplikult positsiooni Hollywoodi lugupeetuimate lavastajate ja stsenaristide kuldraamatus, ja kui film kõikjal niivõrd hinnatud on, siis ei öelnud minagi ära võimalusest see teos kibekähku kinos ära näha. Keskseteks tegelasteks on jahimees Llewelyn Moss (kasvava tuntusega Josh Brolin), psühhopaadist palgamõrtsukas Anton Chigurh (varem peaasjalikult hispaania päritolu filmides üles astunud Javier Bardem, kes sai oma rolli eest nominatsiooni kõrvalosa eest ja kelle nimi mul kindla peale pikemat aega ei unune) ja kohalik šerif Ed Tom Bell, keda kehastab veteran Tommy Lee Jones.

Llewelyn leiab jahiretkel karja surnud mehhiklasi, lasti heroiini ja kohvri, milles on kaks miljon dollarit - filmis seletamatutel, kuid ilmselgetel põhjustel otsustab mees raha endaga kaasa võtta, aimamata, et satub niimoodi hullumeelse Chigurh´i järgmiseks sihtmärgiks. Tagaajamine toob endaga kaasa suure hulga laipu ja Ed Tom Bell istub samal ajal kohvikus, loeb lehte ja mõtleb, mida ette võtta.

Nähtud Coeni filmidest jääb mu lemmikuks siiski kümne aasta tagune "Fargo", kuid ausalt öeldes oli "No Country for Old Men" sellele peaaegu võrdne. Tuleb meeles pidada, et "Fargo" loo puhul nägid vennad rohkem vaeva, kuna tegu oli originaalstsenaariumiga, nende uusim lavastus põhineb aga Cormac McCarthy romaanil ja kui uskuda IMDb triviat, siis on ümberkirjutus tehtud pea sõna-sõnalt. Tõsiasi, et tegu on adaptatsiooniga, selle filmi kvaliteeti aga ei vähenda ja peab tõdema, et tegu on ühe meeldejäävaima kinoelamusega viimase (paari?) aasta jooksul. Ilmselt paljud ootasid mingit suuremat sorti märulit, kuna olen sattunud juba kordi ja kordi otsa kommentaaridele, kus kirutakse loo igavust - kui Chigurh kui hullumeelne tapamasin aga ohjad enda kätte võttis ning rahaga muudkui punktist punkti liduva Llewelyni tabamisest tema südameasi sai, oli põnevust vähemalt minu jaoks küllaga, ja kui isegi igal viiendal minutil ei tulnud jõhkrat püssipaugutamist, siis jälle üksikud märulistseenid tundusid hulga ägedamad. Minu jaoks tuksus filmi süda õigel kiirusel, tempo oli paigas.

Paljudel on ka lõpuga kana kitkuda, kuid isegi kui minagi ootasin natuke otsekohesemat kahevõitlust protagonisti (olgu see siis Llewelyn või Ed Tom) ja antagonisti vahel, siis mina suutsin arvestada ka võimalusega, et finaal ei pruugi olla nii triviaalne ja tegelik, palju-palju passiivsem kulminatsioon oli täitsa tore - ja eriti just lõpus kasutasid Coenid detaile, et meile sündmuste käiku selgitada. Otse ei öeldud midagi välja. Kui me ei olnud kindlad, kas üks tegelane suri, siis viitas sellele tõsiasi, et Chigurh majast välja astudes oma taldu uuris, laipu ega verd ei näidatud.

Nüüd siis pisut tegelastest. Nagu paljudki teised filmisõbrad olen minagi arvamusel, et Anton Chigurh on üks soliidsemaid ja mõnusamaid maniakke, keda meil on õnne olnud viimase paari aasta käigus kinolinal näha, ning varasemate Coeni filmidega, täpsemalt "Fargoga", paralleele tuues on ta isegi ägedam kui Peter Stormare Gaear Grimsrudi kingades. Olin natuke nördinud, et ta ei kasutanud oma hapnikuballooni tihedamini, peamiseks enesekaitse- ja taparelvaks oli siiski summutiga varustatud pumppüss ja mitte toosama balloon, mida trailerites agaralt reklaamiti. Seda kasutas ta alguses ühe taadi puhul, et tollelt auto saada, ja lukkude purustamisel, kuid suurem osa tema poolt hukatud inimestest (ja neid oli palju, ehk isegi mõttetult palju) leidsid oma otsa siiski tulirelvade läbi, mida ta käsitses. Mõnus oli ka tema filosoofia vanade müntide ja nende rändamise suhtes, ja tema komme elude peale kulli ja kirja visata ning sellega seonduv stseen maantee ääres asuvas bensujaamas oli üks meeldejäävamaid kohti terves filmis.

Kõige huvitavam osa "No Country for Old Men´i" juures oligi spetsiifiliselt tema ja Llewelyn´i kontaktivaene kassi-hiire mäng, Ed Tom Belli süžeeliin jättis mu suhteliselt külmaks, ehkki see, mida film öelda tahtis, tuli just tema kaudu välja - aga eks heas filmis ongi kogenud tegelane, kes varustab loo elutarga narratsiooniga. Temas leidus sarnasusi "Fargos" võmmi mänginud Frances McDormand´i tegelasega, aga eks terve film oligi kui "Fargo", mis leiab aset Lääne-Texases ja mitte lumerohkes väikelinnas. Coenid paistsid olevat ka võrdlemisi teadlikud kohast, kus sündmused aset leiavad, sestap on nad ka minimaliseerinud tautsamuusika hulga filmis ja lasknud meil tähele panna maastikuhelisid - juba esimestel minutitel hoitakse meie tähelepanu ümbruskonnal. See mängib filmis tähtsat rolli ja aitab kaasa linateose rahulikkusele.

Ethan ja Joel Coenist lugu pidavad inimesed ei lange kohe kindlasti pettumuse osaliseks ja arvestades, kui rutakalt nad sirguvad ja arenevad, ei imestaks ma kohe üldse, kui nad edaspidised lavastused tulevad sama võimsad kui "No Country for Old Men" oma positsiooniga #34 IMDb TOP 250´s.

Täielikku arvustust loe: http://fletchujafilmid.blogspot.com/2008/02/no-country-for-old-men-2007.html

Toimetas: Ralf
23. veebruar 2008, kell 04:41