Postitas Hülss » 06. Detsember 2009, 15:00
Ma püüan alati hoida avatud meelt filme vaadates, aga Noé kompromissitu Enter The Void pani mu kannatuse proovile. Irréversible'i puhul oli filmi trumbiks tema ülesehitus ja seekord on selleks filmi kunstiline ning tehniline pool, mis on kergelt öeldes vapustav. Lihtsustatult ütleks ja mitte halvustavalt, et film on 2 ja poole tunnine muusikavideo, vaevu hoomatava muusikaga. See pool poeb küll naha alla, aga sama ei saa ma öelda sisu kohta. Sisu on siin täiesti teisejärguline, mistõttu ka filmis kokkuvõttes pettusin. Erilisi emotsioone ta ei tekitanud, sest tegelased, nende taustalugu (meenutuste vormis) ja kõik muu oli üllatavalt default ning teisejärguline filmi visuaalse külje suhtes. Terve sisu käiakse välja filmi esimesel poolel ja pärast seda vajub ta täiesti ära. Ma ei saa tegelastest kuigi palju hoolida, kui neile erilist tähelepanu ei pöörata. Pärast lugematuid pimestavaid valgussähvatusi ja hüpnotiseerivat kaameratööd, ei omanud lubatud puänt minu jaoks enam erilist tähtsust, sest selle saabudes, misiganes ta ka polnud, oli mul huvi juba kadunud. Saalist ma siiski ei lahkunud, sest pileti eest sai ikkagi raha välja käidud ja jalgsimatk Mustamäele ootas mind niivõiteisiti ees. Filmi vaatasin neljandast reast ja filmi lõpuks oli mu enesetunne midagi iivelduse ja õndsuse vahepealset. Visuaalne külg oli niivõrd hüpnotiseeriv, et ma kas imetlesin ammulisui või nihelesin ebamugavuse tõttu. Kaameratööle ja iste asukohale vaatamata ei imenud siiski film mind endasse. Draama edasiviiv jõud jäi kuhugi õhku tilbendama, mis antud esitluse kaudu ei saanudki kunagi kanda kinnitada. Kuna ta on kompromissitu ja vaevalt Noé'd huvitab kas antud film kellegi meeldib või mitte, ja miks peakski see teda huvitama, kui inimene puhtkunstiliselt end väljendab, endale piiranguid seadmata, siis massitarbimiseks nõutavat tasakaalu siin ei leidu. Enter The Void kas meeldib või mitte, võta või jäta. Isiklikult jään sinna kusagile vahepeale ekslema. Selge see, et kõik ei tee kino kõigile, seega ei saa ta ka kõigile meeldida. Küll aga paneb mind mõtlema, mis oleks filmist saanud, kui ta oleks olnud tubli pool tundi lühem ja visuaalne esitlus ning loo jutustamine, tegelaste arendus rohkem tasakaalus. Filmi teine pool oli ju puhas dialoogi vaba psühhedeelne purilend. Pean väga lugu visuaalsest jutustamisest ja kui tegelane/vaataja võtab sisse vaatleja rolli, aga need ääretult pikad, liialt uimerdavad stseenid ei avaldanud mulle loodetud mõju. Üks asi on selge, Enter The Void on tõsine tripp, film on loodud kinos vaatamiseks ja tehniliselt kui ka kunstiliselt on ta erakordne saavutus. Sisu poole pealt tõmmati mul paraku perse lohku.
Kui nüüd keegi seletaks mulle lahti, mis oli filmi puändiks, siis oleksin tänulik. Ühel hetkel mul lihtsalt kadus igasugune huvi ja jäin ootama millal film läbi saab. Valutav põlv, värelevast pildist esile kutsutud kerge peavalu ja see reklaam seal lõpus, polnud just ka soodustavad tegurid. Kui mul jäi midagi kahe silma vahele, siis andke aga teada, eriti need kes teist korda nägid.