True Blood annab juba esimese stseeniga väga selgelt mõista, et tegemist pole mingi harjumuspärase sissekandega vampiiriteemas. Kulunud tavad keeratakse piisavalt külili või neid tehakse väga muheda eneseteadliku irooniaga. Vampiiri-mütoloogia pidepunktid jäävad siiski paika ja seepärast polegi tegu sarnase pilastusega nagu kogu selle alažanri massikultuuris akuutseks tõstnud Twilightiga.
True Bloodist esimest korda kuuldes olin üksjagu skeptiline, kirjelduse järgi tundub TB jõuga põimivat teemasid, mis võiks väga vabalt olla lahendatud ka eraldiseisvatena. Peategelane on telepaat ja samas on sarja keskseteks tegelasteks siiski vampiirid. Peale esimest episoodi sai aga selgeks, et mure oli põhjendamatu ning potentsiaalselt teineteist häirivad teemad töötavad koos piisavalt ladusalt. Juba esimese hooaja keskpaigas avardus True Bloodi universum oluliselt ja viidati päris mitmetele mütoloogilistele tegelastele, kelledest päris mitmeid on kahe hooaja jooksul juba näha saanud.
True Blood algab vägagi selliselt nagu eerik eelpool juba kirjeldas. Keel on selgelt, kuid kontrollitult, põses. Kogu esimese hooaja terviklikku tooni ilmestab väga hästi stseen,
Tõsisema hoo saab TB sisse esimese hooaja lõpuosades, kui lisanduvad üpriski mitmed karakterid. Koos nendega kerkivad esile uued sisuliinid ja TB muutub veidi tõsisemaks, kuid samas ka oluliselt põnevamaks.
TB tegelased on tõesti täiesti varjamatult seksuaalsed ja see on ülimalt lahe just seepärast, et selle läbi vastandub True Blood väga selgelt Twilightile. Üleüldiselt meeldib mulle selle sarja juures sisuliselt kõik. Väga mõnus taustamuusika; lämmatavalt suveõhtune tunne, mis sarja vaadates tekib; kui kindlalt hoiab sari vaatajat ohjes ja kui teadlikult julgeb publikut petta; kõik need väikesed psühhedeelsed stseenid; see, et ükski karakter ei jää mõttetult ekraani täitma, kui kellegi teema saab läbi siis suure tõenäosusega kirjutatakse ta sarjast välja mingil orgnaanilisel moel; TB tegijad tajuvad väga selgelt, et mis tüüpi sarjaga on tegemist ja ka teisel hooajal visatakse iseenda üle üpris palju nalja. Paljudest karakteritest on kindlad lemmikud Eric, Jessica, Lafayette. Maryann’i on imelik lemmikkarakteriks nimetada, kuid just tema tulekuga läks sari oluliselt põnevamaks ja Michelle Forbes on selles rollis tõsiselt sümpaatne.
Aga perfektse sarjaga tegemist siiski pole. Sookie Stackhouse on kogu esimese hooaja kõige halvem peategelane, keda üheski sarjas näinud olen. Minu jaoks jääb arusaamatuks, et kuidas tema telepaatilised võimed on Bon Tempe's vaid kuulujutuks. Ta paljastab ennast sisuliselt igas situatsioonis. Lisaks sellele kinnitab Sookie märkimisväärse järjepidevusega kõigile tegelastele (ja seega ka publikule), et tegelikult on ta märkimisväärselt arukam, kui arvatakse. Ja sellel väitel puudub tegelik kaal, sest paljud tegelased peavad teda konkreetselt debiilikuks. Õnneks on tegu rohkem ansambelsarjaga ja mida edasi, seda selgemini tõusevad esile mitmed paralleelsed tegevusliinid. Lisaks sellele leiab Sookie esimese hooaja lõpuosades mingi tasakaalu ja muutub kordi sümpaatsemaks. Terve teise hooaja elasin talle juba kaasa.
Lisaks heidaksin TBle ette, et vampiirivere mõjusid ei kehtestata ilmaski täpselt. Hooti jääb selline mulje nagu efekte mõeldaks välja käigult ja sõltuvalt sellest, mida sisu edasiviimiseks vaja on. Usun, et raamatutes on need reeglid tegelikult selgelt paika pandud, kuid sarjas endas pakutud info põhjal jääb hooti veidi kaootiline mulje.
Ja viimasest osast jäi mind tõsiselt häirima ühe tegelase surm. True Bloodi kaadrivoolavuse märkisin juba eelnevalt ära, kuid kuni antud karakteri väljakirjutamiseni asetus iga surm väga hästi üleüldisesse teemasse. Ma saan küll aru, et see juhatab kolmandaks hooajaks sisse mingi uut tüüpi keemia kahe olulisema tegelase vahel, kes seda kõige vahetumalt kogesid, kuid kuna kõik eelmised karakterid lahkusid sarjast väga loomilikuna näival moel, siis tõusis antud moment esile ja jäi häirima.