Postitas Wisegirl » 20. August 2009, 21:49
Ei tea... Harry kolab mööda kooli ringi näoga nagu tal oleks ora tagumikus, nauditav oli ta siis, kui kulistas alla õnnejoogi; peale seda muutus kogu olek vabamaks- isegi näolihased polnud nii pinges.
Harry kuumaverelisusest (kui ta Bellatrixile järele tormas) nii palju, et kas enamus teismelise poisse ongi sellised, et lasevad oma vihal allutada kaine mõistuse? Nagu oleks raske rahulikuks jääda ja natuke ajuga mõelda. Meenutab kahjuks kedagi ebameeldivat.
Snape on minu unrecognizable hero. Siiani ei suuda ma meenutada, kas ma hakkasin Snape'i headust uskuma siis kui Rickmani mängimas nägin, või juba siis kui esimese raamatuga poole peal olin.. kunagi ammu-ammu. Kaldun pooldama, et tabasin Snape'i karakteri olemuse esimese raamatu ajal.
Sünge ja nauditav film. Meeldis olla hirmul ja põnevil nagu kunagi raamatut lugedes.
-Breathe.... Deeply, yes, of course, but, by all means.....: exhale- RDA