PÖFF 2008

[Jolt]

Mu pöff sai ka väga võimsa kickstart'i. Let the Right One In oli tõesti lihtsalt kirjeldamatult hea. Nii mõnus segu sellisest tõelisest hellast ja õrnast armastusloost ning jõhkrast koolivägivalla ja vampiiriteemast, milledest viimased kulmineerusid samal hetkel. Mida rohkem filmile tagasimõtlen seda enam meeldib. Rootsi tegevuspaigana on ka väga sobilik, kogu see du-levante'lik värvigamma sobis ülitäpselt.

Ja jah Hau, minu meelest jättis LTROI'i TDK Two-Face'i suisa haledalt häbisse, aga tõsi ta on, et see ei olnud eriti pikk võte ega dünaamiline tegelane, sellest siis sedavõrd suur vahe.

Ja JUST oli selles mõttes küll vale, et raks... nagu ma kaaslasele trammiski ütlesin - ilmselt pole ükski kinosaal veel nii paksult uriinist ja hormoonidest pungitsevaid tatipräänikuid täistopitud olnud. Juba siis kui maha istusin trampisid minust mööda mingid 0,2L põiemahuga pägalikud, kel' oli kaasas kaks jooki. Kogu see päkapikehord käis vähemalt kaks korda kusel ja üks kord koolat juurde ostmas. Igal sellisel tripil üle mu varvaste trampides. Pluss siis see kiljumine, millele publik aplausiga kaasa elas - mis tähendas automaatselt, et seda tuleb veel. Reeglina iialgi ei ole publiku peale vihastanud, aga Kosmose kitsa ridadevahe tõttu viskas see kord küll siibrisse.

[LiveForThis]

Eile õhtul CC Plazas PÖFF-il Blindnessi jälgida koos subtiitritega oli üsnagi piinarikas.
Mõnes lärmakamas kohas, kus ise sõnu välja ei kuulnud , tuli lugeda subtiitreid. Aga need olid miskipärast väga aeglased ja kadusid mõnikord üldse ära. Inglise keelest arusaamisega õnneks mul probleeme pole, aga lihtsalt imelik et need nii nirult alla oli pandud

[Forzelius]

Mu pöff sai ka väga võimsa kickstart'i. Let the Right One In oli tõesti lihtsalt kirjeldamatult hea. Nii mõnus segu sellisest tõelisest hellast ja õrnast armastusloost ning jõhkrast koolivägivalla ja vampiiriteemast, milledest viimased kulmineerusid samal hetkel. Mida rohkem filmile tagasimõtlen seda enam meeldib. Rootsi tegevuspaigana on ka väga sobilik, kogu see du-levante'lik värvigamma sobis ülitäpselt.

Ja jah Hau, minu meelest jättis LTROI'i TDK Two-Face'i suisa haledalt häbisse, aga tõsi ta on, et see ei olnud eriti pikk võte ega dünaamiline tegelane, sellest siis sedavõrd suur vahe.

Ja JUST oli selles mõttes küll vale, et raks... nagu ma kaaslasele trammiski ütlesin - ilmselt pole ükski kinosaal veel nii paksult uriinist ja hormoonidest pungitsevaid tatipräänikuid täistopitud olnud. Juba siis kui maha istusin trampisid minust mööda mingid 0,2L põiemahuga pägalikud, kel' oli kaasas kaks jooki. Kogu see päkapikehord käis vähemalt kaks korda kusel ja üks kord koolat juurde ostmas. Igal sellisel tripil üle mu varvaste trampides. Pluss siis see kiljumine, millele publik aplausiga kaasa elas - mis tähendas automaatselt, et seda tuleb veel. Reeglina iialgi ei ole publiku peale vihastanud, aga Kosmose kitsa ridadevahe tõttu viskas see kord küll siibrisse.

Õigus, mul ajas ka kopsu üle maksa see, kuidas sada korda edasi-tagasi saaliti. Minge kurat minema kinost, oleks tahtnud neile näkku karjuda. Ilmselt nii seda kui ka Gomorrat vaatan kunagi kodus personaalselt uuesti. Kiljumisest ei hakka parem rääkimagi, eriti nõmedaks teeb asja see, et see oli nii etteaimatav koht. Tra, nii närvi ajas see kinoskäik seal. Miks see pidi Just Film olema?????

[Hülss]

Hau ja Jolt, olen samal arvamusel. Let The Right One In on kindlasti selle aasta üks positiivsemaid üllatusi, film õhkas kvaliteeti igal võimalikul moel. Ainuke asi, mis segama jäi oli filmi pikkus. Täpsemalt öeldes mõned kohad, mis natuke venisid ja ei omanud loo kohalt erilist tähtsust. Niiöelda filler stseenid, mis võtsid tempo liialt maha. Ta on Põhjamaade film ja tegevus toimus ka väiksemas Rootsi linnas, seega ei olnud ma niivõrd üllatunud selle koha pealt, kuid ta oleks saanud pisut paremini voolata. Sellele vaatamata, aasta üks õnnestunumaid projekte. Uhke tunne tekib, kui meie kandis nii häid filme vahel tehakse, kuigi peab tunnistama, et Põhjamaade filme ma tihti ei vaata. Viimane Rootsi film, mida vaatasin oli vist Kopps.

Muljed Pöffi esimesest kinoelamusest pole aga nii positiivsed. Kosmoses seda filmi vaadata oli kergeltöeldes ebamugav. Kas asi oli selles, et film kuulus Just Filmi programmi või on tõesti Pöffi keskmiseks külastajaks alaealised tüdrukud, ei oska öelda, sest ei saa millegagi võrrelda. Keegi õnneks minu jalgadel ei trampinud, kuid saal ise on tõeliselt sitalt ülesehitatud. Toolidevaheline ruum ja samuti, mis nurga alla nad on paigutatud, on lihtsaltöeldes VALE! Mina kui 190cm pikk inimene jäin oma peaga tagaistujale ette ja minu eesistuja jäi samas minu vaatevälja ette. Õnneks minu paremal oli vaba koht, mis lubas mul jalgu sirutada, oma haiget põlve puhata ning eesistuja pea kõrvalt ekraani näha.

Ma pean üldiselt lugu vaiksest kinosaalist, kuid sellelt seansilt oli seda palju küsida. Ehmatusest tingitud kiljatused ja sellele järgnenud naerupuhang ei seganud mind niivõrd, kui sisutühi möla, realtime kriitika ning pidev nihelemine 180 kraadi ulatuses minust vasakule, kaasaarvatud minu taga- ning eesistujate hulgas. Tegelikult, siis rohkem kui 180 kraadi ulatuses. Keskmine Pöffi külastaja selle seansi näol meenutab mulle rohkem loomaaias resideerujat. Kas tänapäeva noored, ja ma ei pea silmas 12 aastaseid, keda võis kinolinad kohata, on tõesti keskendumishäire all kannatavad hellitatud jõmpsikad ? Minust kõige rohkem 5-7 aastat nooremad inimesed, mitte "lapsed lapsed" kui sellised. Ma ei pea ennast vanaks oma 23 eluaasta juures, aga ma suudan inimese kombel kinosaalis persestuda. Kinno ma lähen vaatama filme, mitte sõpradega mölisema. Möliseda on võimalik saaliväliselt, vabas õhus, koolis, Viru keskuses või kusiganes teile meeldib kusineda omal vabal ajal, aga kino on mõeldud filmide vaatamiseks. Kui ma käin sõpradega kinos, siis ma piirdun sosistamisega ja lühemate kommentaaridega minu kõrvalistujate suunas, see on ka kõik. Ma loodan, et ma ei kohta samalaadset publikut, kui ma Ponyo't lähen vaatama pühapäeval, sest Miyazaki filmi ajal olen ma valmis häält kergitama verbaalse kõhulahtisuse all kannatavate debiilikute suunas. Ma maksan siiski raha, et seda FILMI näha ja ka kuulata.

Positiivsemalt tagasi vaadates eilsele, meeldis mulle see õhkkond. Naisterahvas tuleb mikriga lavale ja tervitab kõiki ning rahvas plaksutab elavalt. Kuna tegemist oli õudusfilmiga, siis ei üllatanud ega ka seganud eriti mind need kilkamised ja sellele järgnenud naerupuhangud. See käib asja juurde ja pani mind mõnusalt muigama. Lisaks meeldis mulle tõeliselt elav aplaus filmi lõppedes, millist ma polnud veel varem kinosaalis kohanud. Tavaline kinokülastaja Plazas on ju tunduvalt tagasihoidlikum, kui reedel koolist vabanenud poisid ja tüdrukud. Targemaks sain ses mõttes, et Pöffil käiakse suure kamba sõpradega, mis ületab isegi mitut rida ja ei lasta kellegil ennast segada. Unfortunately that spells disaster for everyone else. Kui see poleks olnud Pöffi seanss, siis ma oleks need häirivad tegurid kõrvaldanud oma tavapärasel moel, kuid ma olin siiski see ilmselge "vanem, konservatiivsem või anaalsem" vähemus selle noortekamba keskel. Seekord lasin libiseda, aga Ponyo'l hoidke alt.

Loodan, et see oli viimane kord, kui lasteaiaga kinos sai käidud.

[eerik]

Käisin ka eile "Lät den rätte komma in"-i vaatamas. Pikemalt kirjutan siis, kui teisipäeval koju jõuan, aga seda ma võin kohe öelda, et filmivaatajaskond oli väga häiriv. Eriti kui minu taga istusid kaks tüdrukut, kes terve filmi ajal beavis-ja-buttheadilikult häälitsesid. Film ise oli hea.

[hau]

Tokyo Sonata

Kinno läksin eelaimdusega, et kohe saan tunda kaasaaegset kuiva ja igavat Ozut, aga oh ei, tegu oli tõeliselt hea draamaga, kus oli piisavalt suures koguses huumorit. Peategelase deadpan dialoogi esitlus oli super. Visuaalne külg oli samuti väga profesionaalne. See lugu oli isenesest tõsine ja isegi kurb, aga seda esitati läbi huumoriprisma, siis vahepeal isegi väga tõsiste kohtade peal tuli naer peale. Natuke meenutas isegi Coeneid. Aga seda lugu oleks saanud ka väga hästi teha ülitõsiselt ja diibilt. Õnneks Kurosawa läks õiget teed - nii mõnusat ja humoorikat draamat pole ammu näind. Kindlasti lemmik moderne jaapani film.

[rauls]

Täna, õigemini eile laupäeval oli kolmene PÖFFi laks ja kõik parimas kinos ehk Plazas. Kõigepealt südamlik draama "Genova". Paraku ei pugenud hinge ja ei pakkunud erilist pinget. Järgmisena sai "Maailm on suur ja lunastus luurab nurga taga" vaadatud. See oli juba parem. Tore film. Tõstis tuju. Andis ka mõtlemisainet. Päeva naelaks oli aga "Maadleja". Ootasin palju sellest ja ei pidanud eksima. "The Wrestler" on tegija! Korralik ja karm meestekas. Sarnaneb Rocky viimase filmiga mingil määral. "Maadleja" sisu on küll palju tugevam. Siiamaani selle PÖFFi parim lüües "Pimeduse" üle.

[Forzelius]

The Good, the Bad and the Weird oli üks parimaid kinoelamusi väga mitmes mõttes. Blogis kirjutan paari tunni pärast pikemalt..

[hau]

The Good, The Bad and The Weird.

Awesome-O! Teine film sarjast Asia-remakes-spaghetti. See film oli päris kick-ass kohe. Ma ei tea miks, aga väga suures vaimustuses ma tegelikult pole. Võib-olla on The Good, The Bad and The Ugly liiga sügavas hinges, et see saaks meeldida. Mitte just remake pärast, sest ma pole kunagi võtnud ..The Weirdi kui remake'i. Rohkem vast see kirju aasia teema ei istunud. The Ugly ja muud Leone filmid oli lihtsad. Nii lihtsad, et nad muutusid eepilisteks. See aga on rohkem selline seiklust täis action. Tegelaste koha pealt oli Weird kõige parem, Bad oli ka suht bad-ass, aga Good jäi küll nõrgaks. Seda ei oleks tohtinud juhtuda. Ta ei paistnud minu jaoks üldse silma, polnud karismast vist. Kaameratöö oli väga kreisi. Kõik liikumised olid väga vinged ja operaatori värvipaletis leidus sama palju värve kui pedeparaadil. Theme oli küll rütmikas ja catchy. Kahtlemata on see film üks omanäolisemaid remake'e ja lõbus film, kurat vahepeal sai ikka kino kah. Muuseas üks vend jäi saalis magama ja hakkas haigelt kõva häälega norskama niiet vahepeal saal naeris. Aga Ji-woon Kim on lavastaja, kelles pole pidanud siiani pettuma. Teinud ühe väga spetsi aasia õuduka, hea mafia/kättemaksu filmi ning nüüd ka väga fun'i aasia westerni.

[Jussu]

The good, The Bad and The Weird

Kaameratöö oli tõesti vapustav. Juba alguskaadrid rongist ja korjust napsavast kotkast panid mul suu vett jooksma. Puudust ei tulnud ka ajuvabadest stiilielementidest nagu näiteks koht, kus the Good rongi katusel oma kaheraudset keerutas ja tagantkätt ühe ratsaniku maha kõmmutas jne..
The Weird oli kogu oma olemuses liiga ajuvaba, mistõttu mul kippus muie vägisi suule tekkima iga kord, kui ta kaadrisse ilmus. Kui mujal oli seaos algse GBU'ga üsna õhkõrn, siis kolme mehe vaheline lõpuduell ei saanud ilmselgelt olemata jääda. Samuti oli The Animals'ist inspireeritud main theme väga lummav, olgugi et sarnast töötlust kasutas Tarantino juba Kill Bill'is.
Väga viis film. Tõeline vaheldus võrreldes PÖFF'i päevase kraamiga. : D

Norskav mees oli muidugi kinolemause tipp. : D

PS: Päeval sai KUMU's veel ära nähtud "Manda Bala - Saada Kuul"

Tegu oli jällegi väga mõnusa filmiga, mis näitas kui väikeseks on võimalik tõmmata piiri mängu- ja dokfilmi vahele. Lummav muusika ning hingematvad vaated Sao Paolost ühel poolt ning ausad ülestunnistused ja karm tegelikkus teiselt poolt. Ütlen ausalt, ma ei kujutanud ette, et Brasiilias asjad nii käest ära on, nagu antud film näitas.
Soovitan.

[Jolt]

Jussu, kuidas see KUMU auditoorimisse saamine käib? Lihtsalt peauksest sisse ja vastavate viitade alusel leiab kergesti ülesse? Ausalt öeldes olen KUMUs käinud vaid korra ja siis ka hetkel, kui kunsti veel seintel ei rippunud.


The Good The Bad The Ugly oli ülimõnus film, mis laenas eelkäijalt vaid põhilised tegelased ja mõned punktid ning viis vaataja eluhullule seiklusele, pildudes vahepeale kummardusi klassikaks saanud stseenidele kõiksugustelt tipplavastajatelt. Hilisele kellaajale vaatama ei pilkunud silm kordki uniselt. Haigutasin küll kaks korda, aga und kui sellist ei tunnetanud hetkekski. Kaks tundi möödus väga kiiresti, põhiliselt vist seetõttu et aeglane tegelaste arendust selles filmis sisuliselt puudus. See kõik oli väga efektiivselt integreeritud actionstseenidesse, mis on ööfilmi puhul suht ideaalne. Dünaamilisust leidus igas selle filmi filmi elemendis.
Too kõva häälega norskav tegelane tõi jah veidi koomikat juurde, ise tajusin ta ööhääled ära umbes samal hetkel kui Wierd ekraanil silma looja lasi. Filmi lõpu lähenes ei pannud teda enam kordagi tähele, olin liigselt tegevuses ekraani jälgimisega.

Kiidan ise ka seda täiesti pöörast kaameratööd. Mulle mõjus ka juba see kotkaga kaasalendlemini, tõmbas naeratuse kohe suule. Rongi ümber tiirlemine oli samuti väga mõnus. Ning kogu edasise filmi liugles, sest et "liikumine" on selle kaamera kulgemise kirjeldamiseks veidi ebapiisav sõna, sama kergelt. Enne TGTBTW vaatamist arvasin, et Scorsesel ja PTAl on väga dünaamilised filmid, enam sel seisukohal niivõrd pole. Siin võttis asi ikka täiesti uue tasandi.
Igas teises filmis näidatakse lähedalt mingit paigal seisvat elementi, siis mingit tegevust, siis mingit paigalseisvat elementi ning kõige lõpuks kuidas see kõik kokku klapib. Antud filmi puhul mõeldi pigem, et fckit, miks me peaks kaamera kinni panema, näitame sujuva liikumise pealt mingit elementi ja siis lennutama kaamera mööda väga hullu trajektori tegelaste juurde ja näitama, et kuidas asjad kokku asetuvad. Most impressive. Tulevahetus rongis meeldis vist kõige enam, sest et väga selgelt tunnetatav kitsas ruum ei piiranud operaatorit näiliselt mitte hetkegi. Kaks järgnenud tulevahetust, mis kumbki olid haardelt nagu eelmine ruudus, lootsid rohkem efektidele ja meeldisid seetõttu veidi vähem.

Tegelastest nii palju, et The Wierd on kindlalt mu lemmik westernitegelaste top 3's, koos Blondie ja Harmonicaga. Erinevalt Haust ei jäänud minu jaoks The Good liiga nõrgaks... kui ta oma mantliga ringi ratsutas, nägi ta ikka überlahe välja - the man's got some iconic value for sure. See püssikeerutamine oli ka väga stiilne. Enim meeldis vast hetk kui ta ainuisikuliselt pool jaapanlaste armeest ribadeks tulistas, see oli ka moment, kus see viimane suurim actionst/chasestseen minu jaoks alles töötama hakkas. Aga jah, võrreldes Blondiega on ta ikka täitsa onenote. Kõige vähem meeldis mulle hoopiski The Bad, millest mul endal on ka väga kahju, sest et näitleja ise on peale A Bittersweet Life'i ülisümpaatne.

Aga mis mulle ei meeldinud oli see, et palju dialoogist oli kergelt cheesy või vähemalt hammy, sest et tegelased mõnitasid vahel teineteist "suurte sõnavõttude" puhul. Veel ei läinud peale see, et mõned tüübid nägid välja pigem nagu Sukiyaki Western Djangost väljakaranud karakterid, mis ei olnud lahe, sest et mul on maksimaalne üledoos tolle filmi sürreaalsusest. TGTBTW teenis see kulinate ülekasutus siiski mingit eesmärki, vähemalt olid tegelased omavahel eristatavad.
Ning viimane ja põhiline let down oli see lõpuduell... Argh - kui Ugly's oli selle põhjus ilmne ja seda arendati terve filmi jagu, siis Wierd viskas selle lõpuhetkel nurka ja hakkas viimasel hetkel enne filmi lõppu kehtestama uut põhjust, millele tõsi küll oli enne napilt vihjatud. Ma ei hakka ära ütlema, et miks need kolm tegelast soovisid teineteist sõelapõhjaks lasta või kuidas see lahenes. Kuid minu jaoks langes filmi väärtus sel hetkel ühe astme jagu. Nagu seriosly frustrating... kehv lõpuhetk parimate action/adventure/western elementidega ülivõimsale filmile.

[Jussu]

Tuled Mäekalda tänava poolsest peauksest sisse ja siis vasakut kätt jääb PÖFF'i lett ja kohe järgmine uks vasakul on auditoorium. Paremale ja veidi edasi jäävad riietehoid ja WC. Muuseumi osasse ei pea üldse minema.

[Jolt]

Tuled Mäekalda tänava poolsest peauksest sisse ja siis vasakut kätt jääb PÖFF'i lett ja kohe järgmine uks vasakul on auditoorium. Paremale ja veidi edasi jäävad riietehoid ja WC. Muuseumi osasse ei pea üldse minema.

Tänud

[kbong]

Täna siis Märtrid. Loodan, et väljun kinosaalist üleni verisena...

[rauls]

Ise pole KUMUs kunagi filme vaatamas käinud. Kuidas seal on? Kas heli on korralik?