Postitas Peata Ratsanik » 05. Detsember 2007, 22:41
Nosferatu - õuduse sümfoonia (1922), rež.: F.W. Murnau
Oman selle filmi kahediskilist DVD-väljaannet ja mõistagi olen tänulik, et saan veel 85 aastat pärast filmi valmimist nautida seda tähteost nii saksa ekspressionistlikus kinokunstis, rahvusvahelises maailmakinos ja ka õudusfilmide ajaloos. Tänulikkuseks on ka põhjust, kuna selle loo säilimislugu on üks neist haruldatest - "Dracula" autori Bram Stokeri lesk Florence ei andnud sakslastele õigust oma eksmehe kiriromaani ekraanile tuua, nii sünnitaski Murnau legendi krahv Orlokist, ent ta muutis ainult nimed ja pisidetailid. Leskproua sai aru, et "Nosferatu - õuduse sümfoonia" järgib kirjateost "Dracula" oma sündmustiku poolest isegi päris täpselt ja siis järgnesid pikad ja tülikad kohtuprotsessid, tulemus: kõik filmi koopiad tuleb hävitada! End vaid üks säilis kusagil Londonis, sealt õnnestus sel pääseda kogemata Ameerikasse, kus teos kogus peagi tuntust ja tänapäeval võime seda nautida restaureeritud pildi ning heliga.
Üks filmiajaloo õnnelikke lugusid!
Miks teos omal ajal suurt tuntust kogus, selles pole kahtlustki! Läbi filmiajaloo on sellel ka tohutult järgijaid ja austajaid - kindlasti tasub mainida kahte väga head ekraaniteost nagu W. Herzogi kummardus sellele tummfilmiklassikale "Nosferatu: öö fantoom" ning veel üht uuemat teost nagu "Vampiiri vari", mis räägib loo "Nosferatu - õuduse sümfoonia" valmimisest ning lavastaja Murnau (Malkovich) ja kõhedusttekitava vampiiriliku peategelase Max Schrecki (Dafoe) suhted filmivõtete ajal.
Mis siis muudab selle filmi nii heaks? Sel filmil on olemas kõik, mida läheb tarvis ühel väga heal filmil - asjatundlik lavastajatöö, head osatäitmised (kurikuulus Max Schreck krahv Orloki rollis), kunstikutöö ja kostüümikujundus, operaatoritöö (mõned mõjusaimad loodusvaated, mida tummfilmis olen näinud).
Film on mõjus, hästi teostatud suursaavutus! Kuulub tummfilmi ladvikusse, kohe päris kõrgele!