Pärast treileri korduvat nägemist ei oodanud ma 300'lt ei midagi vähemat kui perfektsust, mis oli loomulikult viga, sest ootusi kõrgele ajades saab ainult pettuda. Perfektse filmi puhul peab kõik paika langema ja moodustama harmoonia, mida selle filmi kohta ei saa kohe kindlasti mitte öelda. Miks ma sellist juttu siin praegu ajan on selleks, et inimesed millegipärast kiirustavad tembeldama kõike "meistriteoseks".
Mis minu jaoks eraldab selle filmi meistriteosest on need tavalised vead, mis Hollywoodi filmide puhul ikka kipuvad korduma, nimetagem neid siis klišeedeks või milleks iganes. Visuaalselt ei saa 300'le midagi ette heita ja ka soundile mitte, sest need olid rohkemgi kui perfektsed. Alates vapustavatest lahingustseenidest, lõpetades arvutil loodud taustadest, mis tõid Montrealis ülesvõetud "Vana-Kreeka" usutavalt kinoekraanile. Siinkohal tahaks öelda, et aeg on IMAX Eestisse tuua, et selliseid visuaalseid maiuspalu veelgi "ilusamana" näha.
Mis oli aga sisu poolest vajaka? Filmi nö. poliitiline joon oli puhtaks täiteks, mis oli kergelt öeldes nõrk ja ebahuvitav. Seda, et 300't "propaganda filmiks" nimetatakse, ajab ausalt öeldes naerma, aga samas ei oska kindlat seisukohta võtta, sest Frank Milleri graafilist novelli ma lugenud pole. Iraani president mõistis filmi hukka ja nimetab 300't Hollywoodi sõja kuulutamist iraanlaste vastu, mis on samuti naljakas. "Ajalooliselt ebatäpseks" ei saa teda ka pidada, sest peamiselt põhineb "300" Milleri nimetatud novellil, mis läheb siis ilukirjanduse alla ja kergelt ka Termopüülide lahingul, kus spartalaste ja pärsialaste arvuline suhe oli mõnevõrra teistsugune. See, et Snyder üldse 300't teha sai oli ta Millerile lubanud lugu kujutada novellile võimalikult tõetruult, seega ei saa 300't kindlasti mitte ajalooliseks filmiks nimetada. Seda enam kui kõikidele nendele "väärakatele" mõelda, keda ohtralt näha sai. "300" meenutab pigem Sin City't kui nt. Gladiaator'it.
Imelikuna tundus mõnede stseenide paigutus ja teostamine. Seksistseen nt. filmi algul ei sobinud sinna kohe kindlasti mitte ja see koht kus kuninganna ennast "pakkus" oli kohmakas ja päris mitu stseeni jätsid sellise kohmaka mulje. Kõik nagu hoiaksid ennast tagasi või siis ei osata näidelda lihtsalt. Film ei "voolanud" normaalselt nendes kohtades kus verd ei valatud, vaid pigem koperdas. Siis David Wenhami jutustaja roll oli samuti vale valik, tema hääl ei sobinud selleks, päris nasaalne teine, ja tekst kõlas tema suust "liialdatuna". Tema kui näitleja vastu pole mul midagi, aga hääl on tal selline nagu oleks nina kinni ja hingaks suu kaudu
Tegelaste arendus oligi see peamine, mis mind häirima jäi. Sellega oldi nagu tagasi hoitud, jäädud lootma filmi visuaalsele ja meelelahutuslikule küljele. Gladiaator on nt. märgatavalt õnnestunum film tegelaste arenduse poole pealt. 300 pealine spartalaste gäng oli loomulikult sümpaatne oma professionaalsuse, huumorimeele, pühendumuse ja riigile igavese ustavusega. Ja see, et tunnetele ruumi ei jäetud oli muidugi õige ja muud moodi polekski saanud, aga see oli ka põhjus miks ma ennast nendega samastada ei suutnud, ega neile kaasa tunda. Viimane on võib olla minu iseloomust tingitud, aga arvan et mitte. Gladiaatoris oli just see "inimlik" pool paremini välja toodud. Aga spartalased polnud ju mingid mökud, nad olid sündinud sõdalasteks ja selles osas oli ta kindlasti novellile tõetruu. Meelelahutus faktor on aga "300" puhul kõrge ja ta ongi pigem massidele mõeldud kassafilm, kui täiuslikust tagaajav meistriteos. Film sobib eelkõige noortele, kes selliselt filmilt ka palju ei küsi, peaasi et "fun" on. Ma ennast siin loomulikult vanameheks ei pea, avaldan lihtsalt oma arvamust. Aga eks ta kokkuvõttes ikka maitseasi ole, nagu kõige muu kunsti puhulgi. Kümme punkti ma ei pane ja kaheksa nagu ka panna ei taha, sest muidu ei saaks vist magada. Visuaalselne külg on lihtsalt niivõrd hea!
Kolmsada
8.5/10