Valitseja Sanshô

[Peata Ratsanik]

Valitseja Sanshô
Sanshô dayû

Keskaegses Jaapanis hargneva loo keskmes on poeg Zushiô ja tema õde Anju. Nende valitsejast isa Taira ssadetakse pagendusse, Zushiô ja Anju saadetakse kindlusesse, mida juhib kurikuulus Sanshô, nende ema aga röövitakse ja viiakse kaugele saarele ennast müüma.
Aastad mööduvad ning Zushiôst on saanud Sanshô külmavereline käsutäitja, kuid õnnetuse tagajärjel tuleb talle meelde tema õnnelik minevik enne kindlusse sattumist. Ta põgeneb ning naaseb hiljem ametnikuna, et Sanshô kinni võtta ja oma kaasorjad vabastada. Seejärel võtab ta kaasa oma õe ning kahekesi asuvad nad oma ema otsima.

Täielikku tutvustust loe siit.

[Brialy]

Väga lihtne on öelda, et see on üks parimaid filme, mida ma näinud olen ja tõesti nii see on - Jaapani filmidest ületab selle vaid Ugetsu Monogatari ja ega mujal maailmas nii häid filme polegi tehtud, teaksin nimetada vaid kahte.. Küll aga on keeruline argumentatsiooni teha, et miks ta siis ikkagi nii hea oli? Iseasi, kas seda on üldse vaja. Kui film tundub hea, siis nii ongi, tühja need põhjused - mulle meeldis ja kõik. Aga päris nii vist ei saa. Jätaks kuidagi kaheldava ja lihtsameelse mulje. Sanshô dayu puhul tuleb esile tõsta Kenji Mizoguchi meisterlikku kinematograafiat - mitmed kaadrid olid visuaalselt nii hingematvalt ja meeliülendavalt kaunid, et tekitasid külmavärinaid ja kustutasid kõik kõrvalise. Jah, Bergmani Persona ja Antonioni Il deserto rosso olid ju ka visuaalsed meistriteosed ja neis olid nii kaunid kaadrid, et need püsivad tänase päevani mu meeles, aga kumbki neist ei suutnud mind šokeerida nii nagu seda tegi Sanshô. Juba esimesel vaatamisel olin ma ekraani ette kui naelutatud, sest lugu, mis ekraanil jooksis oli nii köitev ja traagiline. Teist korda vaadates sai rohkem tähelepanu pööratud filmis öeldule ning visuaalsele poolele ja ikka ei pidanud ma pettuma. Ükskõik, kuidas ka ei vaataks, on tegu igati täiusliku filmiga. Näitlemine on veenev ja jaapanlastele omane. Kultuur on võõras ja huvitav. Muusika on vaevu märgatav, kuid kaasaaitav. Süžee on tegevusrohke ja köitev. Sisu on traagiline ja mõtestatud ning just see mõtestatus mängib kahtlemata väga suurt rolli selle filmi juures. Seal kajastatavad inimtõed panid mõtlema ja neid võib suhestada tänapäevagagi. Kahjuks on seda filmi aga väga raske soovitada. Mul on selline tunne, et paljud tuttavad filmisõbrad ei vaataks seda lõpunigi - neil hakkaks igav. Ehk on tõesti nii, et selle filmi ülev meisterlikkus jõuab vaid nendeni, kes on Jaapani kinost ja kultuurist tõeliselt huvitatud, aga see ei pea nii olema - niisiis, kes on vähegi huvitatud, palun vaata ja imesta! Äkki hakkab meeldimagi!