Mida kauem ma mõtlen, seda paremini see film mulle istub. Lõbus ja julge, kiire tempo ja lahedate tegelastega (viimasega paljud ei nõustu). Ainsana hakkas vastu lõpuvõitlus mahajäetud hoones, mis kuuldavasti hiljem juurde filmiti -
deus ex machina deus ex machina otsa. Terve film on selgelt inspireeritud 2018. aasta "Halloweenist", mis eiras kõiki järgi ja tõi tagasi algsed tegelased - mulle see lähenemine täitsa sobib. Endalegi üllatuslikult meeldib mulle ka see, mida siin esimese filmi "lõputüdruku" Sallyga tehakse - selle arvamusega olen jälle selgelt vähemuses, aga kõik meigib senssi.
Kui Marilyn Burns ja Gunnar Hansen oleks elus, võiks uus "Texas Chainsaw Massacre" ka mingit reaalset tähendust omada, aga sellisena on ta lihtsalt suurepärane meelelahutus. Nii verist filmi selles seerias varem olnud pole, seejuures pole ka Leatherface kunagi nii ohtlik tundunud kui siin. Täpselt nagu uutes "Halloweenides" Michael Myersiga, on ka siin tunda, et kui Leatherface'i lähedusse satud, pole pikka pidu. Surmastseenid on loomingulised (eriti esimene), aga liiga rõvedaks ei minda kordagi (jah, ma vaatan sinu otsa, 2006. aasta
prequel), mistõttu on uus "Texas Chainsaw Massacre" selgelt kergem vaatamine kui paljud varasemad selles seerias (v.a 3D-järg, mis on igas võrdluses ülipehmo). Aitäh, ootan järge!